Kureselt tõuseb talguliste kadakasuitsu

Kuresele viiv tee muutub üha ahtamaks, kuni sellest on järel vaid vaevuaimatav rada põllul. Viimane pere lahkus siit 39 aastat tagasi.

Inimese tegutsemist reedab aga metsaäärelt tõusev sinine suits. Käimas on vilgas töö. “Meeletu tempo on, võiks isegi natuke ettevaatlikumalt sellise kuumusega,” hindab talgujuht Rutt Männaste tehtud tööd.

Kokku müttab loopealsel koos kahe talgujuhi, ühe saemehe ja nelja sakslasega 16 talgulist. “Ideaalne oleks, kui loopealne näeks madal ja murune välja. Jah, põhiliselt kõik tuleb maha võtta: männid, kadakad,” selgitab Männaste tehtavat tööd.

“Loopealsed on niidud või karjamaad, kus on pikka aega karjatatud või niidetud. Siin on tüüpiline, hästi liigirikas taimestik,” räägib Männaste põhjustest, miks loopealsete eest peab hoolitsema. Kuresel kasvab 14 käpaliste liiki, mida on päris palju, arvestades, et Eestis on käpalisi kokku üldse ainult 36 liiki. Kõik käpalised on looduskaitse all.

Talguid korraldab Eestimaa Looduse fond aladel, mis vajavad taastamist. “Nimekiri on suur, aga pakilisemad saavad enne,” räägib Männaste, kel talgujuhina läheb kolmas aasta. Seekordsetel talgutel meeldib talle kõige enam lahe seltskond ja keeleline mitmekesisus.

“Kadakaid põletada on väga kaif: mõnus praksumine, nagu pekk panni peal – selline õige talgu asi,” räägib Männaste tule praksumise taustal talgurõõmudest. “Kadakalõhna tuleb!” hõikab vahele talguline Liina Lust.

Väljasurnud küla

Kurese pole põnev kant mitte ainult looduskoosluse tõttu. Külateed mööda jalutab meile vastu peremees Urmas Vaher, kelle jaoks Kurese on tähtis ja kellel on hea meel, et see teistelegi korda läheb.

Kadakate vahelt jookseb Vahtra teada kõige laiem sumbküla tänav Eestis. “Vahepealt on ta maha tallatud, siit kadakate vahelt aga tuleb uuesti välja,” räägib Vaher külatänavast, millel laiust parasjagu nii palju, et neli vankrit mahuvad üksteisest mööda.

“Sumbküla kui selline on Eesti vanim külatüüp ja Kuresel on ta kenasti kõik maastikus olemas koos tänavavõrguga,” räägib Vaher sellest, et külastruktuur on Kuresel säilinud. Sumbkülas on vastupidiselt hajakülale kõik majad kobaras koos. Et õued olid nii lähestikku, ei teinud Kurese küla lapsed vahet, kus on oma, kus teise pere hooned.

Kurese oli kunagine muinasmaakonna keskus. 1534 oli Koonga piirkonnas kaks vakusekeskust Koonga ja Kurese. Vakuseks nimetati maksustuspiirkonda keskaegsel Liivimaal. “Järelikult Koonga ja Kurese olid kaks suuremat küla sel ajal ja ühest on nüüd kujunenud keskus, teine aga välja surnud,” räägib Vaher ja oletab, et väljasuremise üheks põhjuseks võis olla nõukogude aeg.

“Võrreldes ülejäänud Eestiga, kutsuti seda kanti siin Eestimaa Siberiks,” teab Vaher.

Kurese mahajäämust ja ääremaastaatust kinnitab fakt, et siin polnud saunu. “Uuendused polnud siia jõudnud,” räägib Vaher. “Aktiivsemad küüditati või rändasid ääremaalt välja.” Üks põhjusi, miks inimesi siit küüditati, oli koostöö ühe kardetuma metsavenna Hirmus-Antsuga, tema varjamine ja toitmine.

Esimesed sakslased

Talguliste hulgast võis leida tööd tegema pandud saksa perekonna. Sakslaste töölerakendamises tuleb “süüdistada” talgulist Liina Lusti.

“Mina käisin kohtunikekoolituse raames neil Saksamaal külas, nad on mõlemad kohtunikud, üks on nüüd pensionär, teine jätkuvalt kohtunik,” räägib Lust sakslaste talgutele sattumise lugu. “Olin nende juures kaks nädalat ja nad hoolitsesid minu eest väga hellalt, mina nüüd vastan samaga Eestis.”

Saksa perekonna näitel pole tegu juhuslikult Eestisse sattunutega. “Baltimaad on mind alati huvitanud, juba koolis,” räägib pereisa Günter Plath. Kohe, kui piirid pärast taasiseseisvumist avanesid, otsustas ta oma naisega Eestit külastada. Nii saidki neist esimesed sakslased, kes taasiseseisvumise järgselt Helsingi kaudu Eestisse sisenesid.

“Sattusid selle peale kohe pokri, sest Nõukogude Liidu endised piirivalvurid ei teadnud, et Eestil on Saksamaaga juba viisavabaduslepe,” räägib Lust. “Seal oli hallitus igal pool, vett tilkus laest ja rõske oli,” kirjeldab Lust vanglatingimusi, mis sakslastele üsna šokeerivalt mõjusid.

Ehkki sakslased viibivad Eestis juba kolmandat korda, pole seegi kord olnud teravatest elamustest vaesem. “Kõige tugevam emotsioon reisi jooksul oli see, et meie elamuvagun tehti Tallinnas tühjaks,” räägib pereema Heike Sievers õnnetust vahejuhtumist Balti jaamas. Õnneks kõige väärtuslikumaid asju siiski kätte ei saadud.

Kõige paremaks elamuseks seni peavad nad aga Otepää spaad. Pereisale meeldivad kõige rohkem Eesti loodus ja inimesed.

Günteril on kindel plaan oma tulevik Eestiga siduda ja hakata siin kasvatama Baltimaadest pärit lambatõugu skudde, mis sõja ajal ära söödi. “Villa ei saa, aga pidi olema eriti hea lihaga,” räägib Lust skuddedest.