Käisin üle pika aja Pärnu Vanal turul. Tavaolukorras astuks läbi tihedamini, aga bussiühendus Räämaga jätab soovida ja turumoona pole lihtne vaid käe otsas tassida. Muide, viimati tekkis Vanast turust arvamus, et ei olegi erilist mõtet sinna minna.
Kalev Vilgats: Hinnad pigistavad hinge kinni
11. august 2011, 08:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrvutasin hindu ja kui need kirjutada armsates kroonides, peaks põhjus olema selge, miks Vana turu tee võib unustada. Ammugi jutud, nagu saaks turult midagi soodsamalt kui poest.
Aasta tagasi juuli lõpul maksis värske kurk ühest kolme kroonini kilo. Nüüd oli odavaim kurk 4.50 krooni kilo. Tomatikilo sai kätte viie kuni kaheksa krooni eest, praegu algas hind vähemalt 15 kroonist. Kartuli hinnast ei tasu rääkidagi.
Lihakilo maksis mullu 40–50 krooni, aasta hiljem vähemasti 65 krooni. Liha- ja vorstitoodete müüjatest on jäänud Saaremaa ja Vaste-Kuuste ning midagi veel. Silma hakkavad tühjad pinnad või magusal nädalavahetusel suletud müügiboksid.
Ei suutnud turult leida keedusinki (kunagi maksis 60 krooni, Säästumarketist saab 100kroonise kilohinnaga), suitsutatud maasingist tahetakse 105 krooni (aasta eest 80 krooni). Saarlased olid saatnud tol päeval müügile kummalist kamararulaadi, mille hind oli 100 kroonilt langetatud 60kroonisele soodushinnale, kuid ostuõhinat ei paistnud. Mäletan, et naabrinaise kass, meie kodu suurim lihaekspert, ei arvanud sellest tootest kord midagi.
Vähegi toekama roosiõie eest tuleb südasuvel, parimal lilleajal välja käia 30 ja enama krooni väärtuses eurosid.
Ülejõel reklaamiti autokastil, et kümme ruumimeetrit täiesti tooreid lõhutud ahjupuid maksab 350 eurot. 550kroonist ruumihinda sai aasta-paar tagasi vaid eeskujuliku ahjuvalmis kütte eest.
Jäätisemüüja hinnakiri ütleb ”väikese jäätise” hinnaks euro, mis tähendab kallimaid kioskis müüdavaid jäätisi mõõduks võttes, et jäise maiustuse hind on tõusnud vähemalt kaks korda!
August toob paljud Eesti pered tegelikkusesse tagasi. Suvest kõhnunud rahakotti hakkavad laastama kulutused algavaks kooliaastaks, talvekütusele …
Tööandjatel on varnast võtta kolm objektiivset ja kümmekond subjektiivset põhjust, miks palka ei saa tõsta. Mõistagi, sellist palgagaloppi, milles hinnad on ees läinud, ei peaks majandus vastu, aga kus on inimeste kannatuse piir?
Leedulastele valmistas rahvaloendus mõru üllatuse: oma pool miljonit inimest oli riigist parema elu otsingul lahkunud. Meie võõrsil töötajate arv tuleb ilmselt oluliselt väiksem, aga siiski mõtlema panev. Eestlane tööd ei karda ja väljaõppimatagi tööjõud teenib Norras märksa rohkem siinsest kõrgharidusega klienditeenindajast. Ja püksirihma oleme harjunud parema homse nimel pingutama kogu aeg.