Seekord päästis Raketi Tartust leitud vedru

Kivi oli rahvale poe sulgemisest juba teada andnud ja seda läinud nädalal kaubast tühjaks müüma asunud, ent eile hommikul oli ta ametis taas kraami bussile laadimisega. Veel mõni päev tagasi sundis Kivi külade elanikke kurvast sündmusest teavitama terendav sõidukite ülevaatus, millest ta enam läbi ei lootnud saada, sest vanale bussile pole kusagilt varuosi leida.

Helesinist ja valget värvi, välimuselt uunikumi poole kalduv PAZ on Kivi kauplusena teeninud viimased viis–kuus aastat.

 “Vedru oli katki ja PAZile veoauto vedru ei lähe. Aga nüüd ma Tartust sain. Kolmapäeval hakkan alla panema ja siis loodan korda saada,” teadustas Kivi eile hommikul reipalt, olles parajasti hulgiladudes hommikusel kaubatuuril.

Mees poetas, et bussi oleks parem pildistada nädala pärast, sest ta ostis sinist värvi ja hakkab laupäeval masinat üle võõpama, kui sadama ei hakka.

Kivil endal täitus tänavu jaanuaris autolavka roolikeeraja ametis täpselt 40 aastat ja mitmes kohas kus praegu müüs ta bussist kaupa ka 40 aastat tagasi. Vanasti ETKVLi baasis olnud temasuguseid töötajaid kümme-üksteist. Nüüd on Kivi üksi siiakanti jäänud. Kui kauaks veel, sõltub Raketist.

“Kumb on ilusam: roheline või sinine?” sattus Kivi hetkeks Ringtee hulgilaos põrandapesukomplektide juures kimbatusse. Kes tahab moppi, kes hambapastat, kes kummikindaid või hamba alla midagi magusat - kõik tellimused on tal paberi peal kirjas ja üksteise järel saavad need läbi kriipsutatud.

Ostukäru alumise korruse võtavad enda alla joogid: maameeste eelistatud plastmasspudelis kange õlu Bock, klassikaline limonaad, magus mahlajook ja miskit kangemat. Ülemisele lähevad küpsised, suhkur, lihakraam, kartulid-porgandid-kapsas ning muu vajalik. Järgmisena sukeldub suvistes riietes poepidaja 20kraadisesse pakasesse ja toob külmaruumist välja jäätisekastid.

Arveldus käib rändkaupluses sularahas. “Vaata, kaardimakse on kallis lõbu, mille kauplused peavad ise kinni maksma. Umbes 4000 (kroonides, toim) peab maksma selle eest, kuid ma ei saa nii palju kasumitki. Seda saavad vaid suured kauplused endale lubada,” tõdes Kivi.

Rakett sõidab sinna, kus enam poode pole. Esmaspäeviti läheb sõit Pööravere, Vahenurme ja Maima kanti, teisipäeviti ja reedeti Kilksama ja Tori poole Oore ja Võlli kanti, põikab Piistaojale ja Pärnjõelegi, päevas jääb teele paarkümmend müügipunkti. Kolmapäev on remondipäev.

 “Olen nüüd juba kaks kuud pensil, aga panen ikka edasi. Tervise poolest võiks veel kümme aastat julgesti sõita, aga Raketi tervis ei pea vastu,” rääkis Kivi.

Seega võib kaugemate külade elanikeni teade kaupluspoe sulgemisest jõuda taas, kui vana sõiduk peaks vajama mõnda järgmist haruldast varuosa.

“Tead, see remondi värk on hirmus kallis. Ma omal koduõues ukse ees vahetan mootoritki. Ostjaid on vähe, vaata, maal ei ole ju inimesi. Vanu inimesi on, aga noori pole. Noortel pole tööd, lähevad linna. Järgi jäävad üksikud inimesed, need ei osta ju midagi. Ja bensiin on niivõrd kallis, et paneb päris mõtlema,” rääkis Kivi.

Vana masin võtab tohutult bensiini, külateedel teise-kolmanda käiguga loksudes 36–40 liitrit 100 kilomeetri peale. Uuema ja ökonoomsema bussi soetamine ja sisustuse ehitamine läheks aga nii kalliks, et sellest Kivi jaks üle ei käi. Mehe sõnutsi piisaks sellestki, kui need viis valda, kus Rakett käib, võtaksid kokku ja aitaksid soetada uue mootori. Siis ajaks veel tükk aega vana bussiga läbi.

Ent toetust Kivi vana bussi turgutamiseks või uue soetamiseks enda sõnutsi kelleltki küsima ei lähe, sest teab juba, et keegi ei taha maksta selle eest.

Nõnda sõidavadki Toivo Kivi ja Rakett Pärnu maakonnas edasi, niikaua kui jätkub varuosi, sest mees teab, et inimesed ootavad. Üks neist näiteks plaanib kinkida täna Kivile tänutäheks ja mälestuseks temast ja bussist raamitud pildimosaiigi. Ta ei tea veel, et see sõit ei jää viimaseks.