Jaani talu pererahvas jõudis lõpuks koju

Kui Halinga valla Jaani tallu jõuame, sõidab peremees Joel Roos parajasti vanaaegse traktoriga õueväravast sisse. Perenaine Julika tuleb karjamaalt lammaste juurest, elumaja akendest uudistab külalisi viis musta-valgekirjut kutsikat. “Leebed koerad, kuri perenaine,” hoiatab aiale kinnitatud silt, mille Julika oma käega maalis.

Pikk rehielamu, maakivist laut, vana ait ja koplis valgete koerte valvsa pilgu all heina nosivad lambad tekitavad tunde, nagu aeg seisaks.

“Värsked munad, munetakse kohapeal,” võib lugeda kuuriseinalt.

Unistus lammastest

Kuus aastat tagasi alustati Jaani talus kümne loomaga, nüüd jookseb koos talledega karjamaal 80 villatõugu lammast. Neist kümme on haruldased ürgset Ahvenamaa tõugu lambad, kelle uttesid on maailmas säilinud ainult 1000.

Endiste linnainimeste taluotsingud algasid ligi kaheksa aastat tagasi. Otsus sai küpseks pärast seda, kui maalekolimisplaane oli juba pikka aega puhkepäevahommikuti pannkookide ja kohvi kõrvale veeretatud.

Julika ja Joel võtsid ette ajalehekuulutused ja kinnisvaraportaalid ning läksid müügis talukohti vaatama. Tingimuseks seati, et maja oleks elamiskõlblik, lammaste karjatamiseks jaguks põldu ja metsast saaks teha oma tarbeks küttepuid.

Pere käis läbi palju talukohti. Osa neist olid väga ilusad ja toredad, kuid esialgu oli igaühel mõni suur miinus: kas kohani ei viinud õiget teed, maja oli elamiseks liiga lagunenud või asus talu linnast kaugel. Et vanem tütar Margaret õppis sel ajal Sütevaka humanitaargümnaasiumis, ei tahtnud vanemad osta talu, mis jääks koolist väga kaugele. Noorem tütar Johanna oli veel väike ja plaaniti panna uue kodukoha lasteaeda.

Otsingud kestsid kaks aastat, aga õiget kodu ei paistnud ikka kusagilt. Lõpuks otsustati kleepida maakohtadesse kuulutusi kirjaga “otsime kodu” ning õige pea sõitsid Julika ja Joel Jaani talu õuele.

Äratundmine, et just see on nende uus kodu, tuli peaaegu kohe. “Vaatasime üksteisele otsa ja noogutasime,” meenutab Joel.

Kuigi eelmine majaperemees veel kõhkles, kas üldse tahab oma lapsepõlvekodu müüa, oli paar kindel, et nimelt selle koha nad ostavad.

Samal ajal oli Pärnus jaanuaritorm. Pere äsja valminud maja Vana-Pärnus jäi küll kuivaks, aga asus siiski üleujutuse piirkonnas. See oli neile veel üks märk, mis ütles: “Minema siit linnast!”

Kuus aastat tagasi mais pesti linnakodus põrand puhtaks ja anti võtmed ära. Kuigi igati nüüdisaegne maja oli just valmis saanud ja maal tuli ehitusega jälle otsast alata, oli paar oma otsuses kindel. “Kui üldse midagi kahetseda, siis seda, et me juba varem maale ei tulnud, oleks olnud rohkem jaksu siin tööd teha,” ütleb perenaine.

Pärast pikki koduotsinguid lõpuks tallu kolida oli hea tunne. See tunne kestab seniajani. Nii hea on olla maal, kõndida oma põllul ja nautida avarust, räägib Julika.

Maale kolides oli pere eesmärk mitte rabelda üleliia, vaid elada nii, nagu meeldib. Nad tahtsid jätta ettevõtmise just nii väikeseks, et saaks tööd oma jõududega tehtud.

Väikeses talus tegeldakse eri asjadega, mis kõik on lambakasvatuse ja talueluga kuidagi seotud. Joel on endale selgeks teinud säästva renoveerimise põhimõtted ja käib teistelgi abiks ehitamas.

Julika õppis, kuidas teha oma lammaste villast lõnga nii, et kõik etapid saaksid läbitud villavabriku teenuseid kasutamata, ja annab oma oskusi meelsasti soovijatele edasi. On näha, et villatöötlemine pakub paljudele huvi: kord tuli Keilasse õppepäevale ligi 30 huvilist, mitmel neist oma vokk kaasas.

Julikale meeldib juba lammaste seljas kasvavat villa vaadates mõelda, millist lõnga sellest saaks.

Lammaste karjamaale ajamiseks läks vaja head karjakoera. Talusse võeti borderkollid, nende õpetamiseks ehitati ümmargune aedik ning nüüd korraldatakse siin karjakoerte koolitamise õppepäevi.

Mittetulundusühingu Vanad Oskused kaudu kutsutakse külla koolitajaid, kelle käe all saab vanu ja ehedaid tarkusi õppida mõnusas talukeskkonnas.

Elamine rahulikus rütmis

Maaelu on õpetanud Julikale ja Joelile, et elada võib ka tormamata, mõnusas rahulikus tempos.

Lumisel talvel alustab Joel sageli päeva nii, et kaevab poolteist tundi lahti laudani viivat teed. Kui kolm–neli tundi laudas mütatud, võib selguda, et tee on uuesti lund täis sadanud ning tuppa jõudmiseks tuleb jälle poolteist tundi kaevata. Nii jõuabki päev märkamatult pärastlõunasse.

Linnakodus hoidis põrandaküte toad soojana ja ise ei pidanud midagi tegema. Ainult elektriarve maksmiseks tuli teha väga palju. Maal aga tuleb ette päevi, kui voolu pole.

Esimestel talvedel, kui elekter ära läks või tuli päev otsa lumevangis istuda ja sahka oodata, tegi see kunagisi linnainimesi väga tigedaks. Kuid mida aasta edasi, seda leebemaks nad muutuvad.

Möödunud talvel ei saanud tütar Johanna paksu lume tõttu kolm päeva kooli, aga midagi hullu see kaasa ei toonud.

Elekter kadus neljaks päevaks, kuid Julika ja Joel jäid rahulikuks. Viisid lammastele vee asemel lund, tegid köögis pliidi alla tule ja keetsid lumeveest kohvi. Julika aga ketras nagu vanaaegne taluperenaine, kuni päevavalgust jätkus.

Tihti kutsutakse Joelit kusagile kodunt kaugele ehitama, siis ütleb ta kohe, et ei saa tööle sõita iga päev. Neil päevadel, kui sajab palju lund või on kodus tööd üle pea kasvanud, jääb ta koju.

Kui rääkida vanade oskuste õpetamisest, siis Joeli meelest on omaette oskus elada lihtsates tingimustes, kas või ajutiselt ilma elektrita. “See kõik on meie sees kinni,” leiab ta.

Kui Julika ja Joel on päev otsa linnas asju ajanud, saavad nad õhtul kodus aru, et nende sisemine kell on juba häälestatud rahulikule, maaelu rütmile. Kiirustamine hakkab neid üsna pea häirima.

Kuigi maal on tööd palju, võtavad Roosid vahel puhkamiseks aega. Ajavad hommikul lambad karjamaale ja tegelevad kogu ülejäänud päeva mittemidagitegemisega. Istuvad, vaatavad ringi, unistavad ja räägivad omavahel juttu. Maale koliti ju selleks, et elada niisugust elu, nagu endale meeldib.