Fotograaf Ülo Soomets on enda suurim kriitik

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fotograaf Ülo Soometsa naeratus peegeldub sada aastat vanal klaasnegatiivi reprol. Tundmatu autori klaasnegatiivile võetud jäädvustus leiab tulevikus koha Eesti fotomuuseumis, kuhu Ülo on viinud Eesti fotonduse ajalugu tutvustavaid esemeid.
Fotograaf Ülo Soometsa naeratus peegeldub sada aastat vanal klaasnegatiivi reprol. Tundmatu autori klaasnegatiivile võetud jäädvustus leiab tulevikus koha Eesti fotomuuseumis, kuhu Ülo on viinud Eesti fotonduse ajalugu tutvustavaid esemeid. Foto: Urmas Luik

Jaanipäeva paiku Pärnus Kentuki Lõvi majas omanimelise fotostuudio avanud Ülo Soomets (51) ei armasta ise poseerida ega kaamera ees mängida. Ütleb, et teispool objektiivi on tal fotograafina kuidagi sant olla.

Ent modelliga õige poosi ja nurga leidmiseks Ülol kui piltnikul mängulisusest vajaka ei jää ja hea on, sest see omadus on fotografeerija ameti eeldus.

Lihulas sündinud, Abja-Paluojal kasvanud ja viimased 25 aastat Toris elanud Ülo huvi fotograafia vastu tärkas koolipõlves.

Pärast keskkooli ja sõjaväeteenistust otsustas Ülo hoopis zootehnikuks õppida ja seda põhjusel, et teda tõmbas loodus.

“Et reaalained pole mul kunagi tugevad olnud, teadsin, et ma ei löö läbi aladel, kus on palju füüsikat ja matemaatikat vaja. Pidin valima mõne loodusteadusliku eriala, kus neid aineid tarvis pole. Mind küll huvitas bioloogia, eriti kalad, kuid lõpuks langetasin valiku zootehnika kasuks,” räägib Ülo.

Eesti põllumajandusakadeemia lõpetamise järel lasi Ülo end Torisse elama-tööle suunata, kuigi esiotsa pidanuks noor loomakasvatustehnik Õisu sovhoosi ametisse minema. “Jah, mind taheti toppida Õisu sohvoosi direktoriks, sest Õisu oli nii-öelda joonealune majand. Piimatoodangult oli ta tõenäoliselt üks rajooni viimaseid. Sinna vajati tüüpi, kes läheks ja hakkaks majandit nullist üles aitama. Rehkendati, et Õisu on Abja-Paluojale lähemal ja ma tahan kodukanti minna. Ei ma tahtnud, tundsin ju seda kanti,” meenutab mees.

Tori tundus pereloomisjärku jõudnud mehele märksa atraktiivsem, seda enam, et Ülole sümpatiseeris Tori katsesovhoosi toonane juht Peeter Lutt. Too oli Ülo hinnangul edumeelne mees ja – mis peamine – polnud punane.

Pull pani käe kipsi

Toris kuus aastat noorkarjaga tegelnud Ülole meenub zootehnikupõlvest üks härjavõitlusega sarnane seik.

“Käisin oma suvist karjamaa tiiru tegemas ja noorpulle üle vaatamas,“ jutustab Ülo. “Koplis uudistasid mind väikesed, nii 150kilosed pullipuksud. Läksin, et vaatan päev enne puhkusele minekut üle, kuidas pullidel suulaed on, kas koplimulgud on ilusasti kinni ja vool elektrikarjuses sees. Üks pull, kurinahk, hakkas seal mul hirmsasti külge togima, tahtis hullata. Mina panin tagantkäe talle tortsu ära. Loom arvas, et asi on tõsine, ja ründas mind. Mängutuhinas muidugi, aga ikkagi. Kergitas mu maast lahti ja tegin paarimeetrise õhulennu. Kukkusin õla peale ja mul viskas pildi eest ära. Selgus, et rangluu oli nihestunud. Sinna mu puhkus läks.”

Kui taasiseseisva Eesti Vabariigi algus lõpetas loomakasvatustöö majandites, tuli Ülol iga EPAs õpitud aasta kohta aasta tehnikustaaži. “Päris nahka mu õpingud järelikult ei läinud,” arvab ta tagantjärele.

Seda enam, et põllumeeste koolis omandas Ülo fotoringi juhendaja kutse, sest õppis EPAs ühiskondlike erialade teaduskonnas lisaerialana fotograafiat. Oma sõnade kinnituseks laob Ülo lagedale väikese kõvakaanelise dokumendi, mis kinnitab tema ringijuhendaja kvalifikatsiooni. Põhieriala raames õpetati mees lüpsiinstruktorikski.

Pärnusse fotoärisse

Niisiis sundisid muutunud olud Ülo elus teist suunda võtma. Aga mitte kahjuks, vaid õnneks, sest pikaaegsest hobist sai nüüd tema põhitöö.

“Juunis 1992 tuli käibele Eesti kroon ja sama aasta septembris asusin tööle Pärnus Rüütli 40 Fujifilmi esindusfiliaali juhatajana. Esimesel korrusel paiknesid poeruumid ja keldris fotostuudio. Seal püsisime 13 aastat. Siis hakkas digifotograafia tugevalt peale tulema, omanikud said aru, et asi läheb hapuks, polnud kasumlik pidada. Tekkis võimalus äri erastada ja edasi tegutsesime kolm aastat Digfo nimel all Rüütli 51, aga läksime lõpuks ise ka põhja,” resümeerib mees oma teenistuskäigu Pärnu fotoärides.

Neil aastatel oli inimestel kombeks tuua fotoäridesse ilmutada oma negatiivid ja Ülo nägi pilte valmistades palju klientide kodusid ja isiklikku elu intiimsusteni välja. Nähtust pole ta nõus pikemalt pajatama, sest on diskreetsus ise ja järgib fotomeeste kirjutamata reeglit “mida näed, seda ei levita”.

„Minult pole välja midagi lekkinud, aga “teadmisi” on mul küll,“ nendib mees ja pilgutab lõbusalt silma.

Digfo põhjaminekule järgnenud kolme aastat kuni tänaseni nimetab Ülo mõtete ja tegude korrastamise ajaks. Igapäevaleiva saamiseks tegi ta siis lihtsat tehasetööd. Põige teise eluvaldkonda pani nägema oma elu uue nurga alt ja küsima: kuidas edasi?

Et inimene mõtleb ja jumal juhib, tuli selgusele jõudnud Ülole sobival hetkel ettepanek Kentuki Lõvi hoone omanikult Rein Holtsmannilt. Too pakkus Ülole teha punase kivimaja teisele korrusele fotostuudio. Mõeldud, tehtud.

Oma, Soometsa Fotostuudio nimelise ateljee sisseseadmine polnud odav ettevõtmine, kuid ükskõik kui kitsas aeg poleks, Ülo piltide tegemist ei jäta. “Annan endale jumala selgelt aru, et hüper-super raha ma siin ei teeni. Kuid tean, et mul on teatud oskused, mida suudan realiseerida, ja tean, mida saan inimestele pakkuda,” lausub ta.

Õigel ajal kaamera kaasas

1980ndate algul, kui Ülo pildimaailma saladustesse sukeldus, oli fotograafia puhas käsitöö, sest mis kogu see jäädvustuse ülesvõtmine, filmi ilmutamine ja laboratooriumis käsitsi kopeerimine muud oli.

Ülo ampluaaks kujunesid algusaastatel mustvalged kunstfotod, mille temaatika ulatus seinast seina. Tudengipõlves jõudis ta näitusteni ja konkurssidele.

„Esimese personaalnäituse tegin 1985. aastal Tartus kunagises EPA klubis. Pakun, et seal võis olla üleval 40 mustvalget üliõpilaspäevil tehtud fotot.“

Noorpõlves pildistas mees uljalt kõike, mis ette jäi: seltskondi, maastikke, inimesi – igas plaanis.

Nüüd on Ülo vaikeludele üle läinud. Talle meeldib kompositsioone sättida ja üles ehitada.

Stuudiost väljas sõltub Ülo arvates hea pildi saamine paljus juhusest. Ta pajatab, et tuline kahju on fotograafil siis, kui ta satub õigel ajal õigesse kohta, ent unustab kaamera koju.

„Sügaval nõukogude ajal juhtus nii: kui põles Niguliste kiriku torn, olin mina oma prouaga põlengujärgsel hommikul juhtumisi Tallinnas. Läksime Raekoja platsilt läbi ja nägime, et rahvas vahib kõik ühte suunda. Me ei osanud midagi arvata. Siis aga märkasime, et Niguliste kiriku torn oli kuumusega alla vajunud. Oli ajalooline hetk ja mulle jõudis kohale, et fotoaparaati polegi kaasas. Pilt põlevast tornist on mul mällu salvestatud, paberile kahjuks mitte,“ tõdeb fotograaf.

Õnneks on häid ja osavaid tabamusi, täkkesse läinud ülesvõtteid Ülo mahukast fotoarhiivist leida palju rohkem kui kahetsusi tegemata jäänutest. Siit leiab lummavaid loodusvaateid, kordumatuid öövõtteid, vahvaid kaadreid inimestest ja mida kõike veel.

Looduse jäädvustamist peab Ülo puhkuseks. Siin ei tule rindeoperaatorlik tormakus kasuks. Portreede puhul loeb jälle piltniku ja pildistatava vaheline kontakt ja usaldus.

Ülo arvates ei pea tema üles võetud portreepildid näitama kedagi võimalikult loomulikuna, pigem rõhutama inimese häid külgi. „Tegelik pilt inimesest on range dokumendifoto. Portreel võiksid esile tulla head küljed,“ leiab ta.

Ehkki pere- ja portreepildid on Soometsale väga südamelähedane žanr, jäädvustab ta heal meelel arhitektuuri ja vaikelusidki ning võib isegi pressifotograaf olla.

Soometsa piltide eripära

Pärides, mis on tema piltide eripära, vastab Ülo, et ei tea, kuid kolleegidele äratuntav olevat ta käekiri küll. “Fotograafid tunnevad üksteise tööd hästi. Mina taban, kes võõra pildi autor on, ja niisamuti tuntakse ära minu fotod. Mulle on öelnud, et minu piltide eripära on see, et need on Soometsa pildid,” naerab Ülo.

Oma loomingut pingeritta sättida fotograaf ei oska ja on oma sõnutsi enda tööde suhtes ülikriitiline. „Pilditegijail on sageli nii, et kui jäädvustus on valmis saanud, tundub kõik justkui jonksus olevat: kompositsioon paigas, valgus hea, üldmulje igati kihvt. Siis mõnda aeg naudid pilti, kuni hakkad puudusi nägema ja vigu otsima, tundub, et polegi suurem asi pilt,“ kõneleb ta.

Ülol pole üldse kombeks pilte kilode kaupa välja paisata, tema suure enesekriitika tõttu paljud fotod rahva silme ette ei jõuagi. Samuti ei taha ta ühte vaadet kolm–neli korda eksponeerida, kui sõnumit ehk nagu Ülo ütleb, “pointi” pildil pole.

Teisalt on Ülo tehtud pildid levinud märksa laiemalt, kui eelneva jutu põhjal arvata võiks. Aastaid dokumendipilte, perepilte ja muid tellimusfotosid teinud mehel on kahju, et varem polnud tavaks mahukamaid töid signeerida.

Nüüd on mees targem ja varustab paremad tööd oma nimega. „Et ajaloolastel oleks hiljem hea öelda, et elas kord selline fotograaf ja tal oli nimi ka,“ muheleb Ülo.

Et Ülo fotograaf olles on tehnika tohutu arengu läbi teinud, on selle harjal püsida paras kunsttükk. Vestluskaaslase väitel tuli talle murdepunkt aastal 2004. Veendunud filmifännina uskus Ülo sinnani, et film ei kao kaamerast kusagile. Seitsme aasta eest andis ta tehnika revolutsioonile alla.

Digifoto ajastut iseloomustab Ülo meelest fotode üleprodutseerimine. Kaamerad on kättesaadavamad kui eales varem, mistõttu inimesed pildistavad meeletult palju. “Kui tuua näiteks Facebook, siis seal on ju oksendamiseni pilte, mis tüütavad lõpuks ära. Vähesed head portreepildid ei paista vahu seast välja,” nendib fotograaf.

Foto ajalugu

Kuid tänapäevaste ametivendade filigraansuseni arvutis töödeldud pilte vaatab Ülo suure huviga. Enda sõnutsi koguni kaifib.

“Mitte niivõrd nende tehnilist, kui just emotsionaalset poolt. See on sama mis kunstinäitusel maali või graafikat nautida. Ma tean, et kujutatu pole objektiivne, aga naudin selle emotsiooni,” võrdleb Ülo.

Enamasti ongi Ülo teiste fotograafide, olgu siis harrastajate või professionaalide suhtes tolerantne, sest võrdselt huvipakkuvad võivad mõlema tegemised olla.

„Vaatan, kes on vahvasti midagi teinud, ja üritan õppust võtta,“ räägib mees ja toob lagedale eelmise sajandi alguskümnenditest pärinevad fotonegatiivide reprod.

Klaasist negatiividest ühel on ülesvõte kellegi perest ja teisel seismas inimesed, taustal kivirahn ja kirik. Tundmatu autori pea 100 aasta vanustest töödest on Ülo meelest väga palju kõrva taha panna.

“Kui me neid pilte vaatame, vaimustume möödunud sajandi 20ndatest. Kas me nüüdisaegseid klõpsatusi 100 aasta pärast niisama vaimustunud pilguga vaatame? Ma julgen kahelda. Kas nad üldse ketaste peal säilivadki? Paber, ma usun, kestab läbi aegade paremini kui elektronasjad.”

Fotonduse ajalugu on pildistamise kõrval mehe teine suur armastus. Ülo on üles korjanud kohaliku fotograafia vanavara, millest lõviosa on ta andnud Eesti fotomuuseumile, sest tahab hoida väärt esemeid hävinemast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles