Kohus hakkas arutama Pärnult 50 miljoni nõudmist

17. novembril 2006 kirjutas Pärnu linnavalitsust esindanud majandusosakonna juhataja Olav Avarsalu notar Marje Jürioja juures alla Esplanaadi 10 müügilepingule, milles linnavalitsus kinnitas, et kinnistul pole muinsuskaitselisi, looduskaitselisi ega muid piiranguid.

Kuna tegelikult asus Esplanaadi 10 sel ajal juba muinsuskaitsealal ja muinsuskaitseamet ei lubanud Herderil senise viiekorruselise hoone asemel kaheksakorruselist ehitada, pöördus Herder kohtu poole põhjendusega, et tema eest on varjatud olulist vara väärtust kahandavat piirangut.

Muinsuskaitse piiras kõrgust

Teisipäeval alustas kohus Herderi omaniku Robert Hermanni, Pärnu eelmise linnapea Mart Viisitamme, linnavalitsuse linnavara peaspetsialistide Kadri Tekko ja Karin Pärmanni, Avarsalu ja Jürioja tunnistuste kuulamist.

Hermann rääkis, et ta helistas pärast Esplanaadi 10 müügikuulutuse avaldamist Tekkole ja Viisitammele ning küsis, kas maja saab lammutada ja selle asemele uue ehitada. Saanud Viisitammelt teada, et sinna ei või ehitada Estonia korpusest kõrgemat hoonet, teinud ta 35 miljoni kroonise pakkumise.

Planeerimisosakond algatas kaheksakorruselise hoone planeeringu, kuid planeering seiskus, sest muinsuskaitseamet ei lubanud ehitada kõrgemat kui 11meetrist hoonet. Kuna kaht esimest korrust kasutaks kasutusvalduse lepingu alusel linn, jääks äritegemiseks ainult üks korrus.

Muinsuskaitseameti otsus pärineb 16. aprillist 2008. Kaks aastat hiljem on amet andnud seisukoha, et sõltuvalt konkreetsest arhitektuursest lahendusest võib ka 11 meetrist kõrgem hoone kõne alla tulla.

Hermann ütles, et Viisitammega oleks ta peaaegu kompromissini jõudnud, kuid praeguse linnapeaga pole see õnnestunud.

Hermann selgitas, et lause all “ei kehti muinsuskaitsealaseid, looduskaitsealaseid ega muid piiranguid” ei mõista ta seda, et kinnistule võib ükskõik mida ehitada. Loomulikult sõltub täpne ehitusõigus detailplaneeringust, ent kinnistu muinsuskaitsealas olemine on oluline kitsendus.

Kohus üritas tuvastada, millal Hermann Esplanaadi 10 muinsuskaitsealal asumisest teada sai. Kas pärast ruumilise planeerimise komisjoni koosolekut 14. juunil 2007, kus tema arhitekt Meeli Truu viibis, või millalgi hiljem?

“Ei mäleta,” ütles Hermann. Linnavalitsusse pöördus ta tehingust loobumise taotlusega igatahes alles pärast muinsuskaitseameti otsust 2008. aasta aprillis.

Linnapea jutt pole seadus

Viisitamm kõneles kohtus, et ta pidas nõu planeerimise abilinnapea Mart Alliku ja tõenäoliselt ka linnaarhitekt Ülar Saarega ning pärast seda rääkis nii Hermannile kui ülejäänud huvitundjatele, et Esplanaadi 10 võib kuni kaheksakorruseliseks ehitada. Nii Viisitamm kui Hermann said aru, et see on vaid visioon ning linnaametnike arvamus ei garanteeri veel samasuguse detailplaneeringu kehtestamist.

Viisitamme hinnangul oli muinsuskaitseala mahavaikimine ametnike eksimus. Kelle täpselt, selleks tuleks eraldi uurimine korraldada, mida seni pole teinud Viisitamme ega Toomas Kivimägi linnavalitsus.

“Linn üritas teha kõik endast oleneva, et Herder saaks oma visiooniga edasi minna,” kinnitas Viisitamm. “Kahjuks arvas muinsuskaitseamet teisiti.”

Kui Herder linnale taganemisavalduse saatis, otsustas linnavalitsus selle esmalt 2008. aasta 16. juunil tähelepanuta jätta. 2009. aasta 2. novembril, pärast linnavolikogu valimisi otsustas Viisitamm aga Herderi seisukohtadega nõustuda. See tekitas paljudes linnaametnikes üllatust ja erimeelsusi linnasekretäriga.

“Ka linna esindanud advokaadibüroo tegi ettepaneku lahendada asi kompromissina,” väitis Viisitamm. Tema hinnangul läheb edasivaidlemine linnale kallimaks kui 2009. aasta novembris küsitud 41–42 miljonit krooni. Endine linnapea rõhutas, et ta tegi kohtule ettepaneku vaidlus kompromissina lahendada, mitte ei võtnud hagi omaks.

Notari kontroll oli ekslik

Jürioja rääkis, et ta tegi notari kontrollimiskohustuse täitmiseks aadressipäringu riiklike kultuurimälestiste registrisse ja katastriüksuse päringu maa-ametisse. Kumbki ei näidanud Esplanaadi 10 muinsuskaitsealaseid kitsendusi. Rohkemate päringute tegemiseks ei näinud ta põhjust. See, et päringud on vigased, selgus aasta jooksul, tegelikkust näitab register aga alles 2010. aasta lõpukuudest.

Esplanaadi 10 ostu-müügilepingut sõlmides vaieldi notaribüroos peamiselt linna kasuks (kunstimuuseumi jaoks) seatava kasutusvalduse ümber, muinsuskaitsealale ei pööranud keegi tähelepanu. “Ainult müüjale teadaolevaid fakte ei saa mina kontrollida,” lausus Jürioja.

Lepingu linna poolt allkirjastanud Avarsalu kõneles, et kinnistuga seotud piirangute väljaselgitamine oli Tekko tööülesanne. Kui volikogu Esplanaadi 10 müüa otsustas, polnud kinnistu veel muinsuskaitsealal, valitsuse määrus jõustus paar päeva hiljem. “Usun, et laienemisega seotud küsimust ei pannud müügiga seotud ametnikud lihtsalt tähele,” ütles Avarsalu.

Kohtuistungil räägiti, et linnavalitsuses on küll muinsuskaitsespetsialist, kuid tema töötab planeerimisosakonnas. Linnavara müüki korraldav ametnik muinsuskaitsespetsialisti tegemistega kursis ei ole ja saab infot registritest.

“Mina mõistan vaidlusalust punkti keeleliselt, et Esplanaadi 10 pole muinsuskaitse üksikobjekt,” üritas Avarsalu linnavalitsust kaitsta.

Linnavara peaspetsialist Pärmann kõneles, et tema tegeles ostu-müügilepingu puhul kasutusvaldusega ehk uue kunsti muuseumi ruumidega. “Eelkõige kinnitasime selle punktiga, et ta pole kinnismälestis,” lausus ta. “Kindlasti ei takista muinsuskaitselised piirangud hoonet kasutamast.”

Pärmanni sõnutsi polnud linnavalitsuses erimeelsusi, kui 2008. aasta 16. juunil Herderi taganemisavaldus tähelepanuta jäeti. Küll üllatas teda Viisitamme 2009. aasta 2. novembri kompromissettepanek, sest üldjuhul pidanuks selliseid asju ette valmistama majandusosakond.

Juristid ei andnud teada

“Linnapea oli valmis kompromissettepanekuks ja praktiliselt tunnistas, et linn on eksinud. See oli nii šokeeriv kiri,” rääkis kirjast tagantjärele teada saanud Pärmann.

Linnavara peaspetsialist Tekko ütles, et tema tööülesannete loetelus pole muinsuskaitseliste piirangute kontrollimise kohustust, ent sellele vaatamata vaatas ta volikogu otsust ette valmistades muinsuskaitseameti kodulehelt, ega tegu ole kinnismälestisega. Enne ostu-müügitehingu ettevalmistamist ta lisapäringuid ei teinud.

“Meil on kord, et kui ametniku haldusalas mingi haldusakt muutub, siis annavad juristid sellest teada,” ütles Tekko. Majandusosakonna juristid, keda sel ajal oli Tekko sõnutsi isegi kaks, teda muinsuskaitseala laienemisest ei informeerinud. “Muudatused oleksin ma pidanud saama meie juriidiliselt teenistuselt,” rääkis ta.

Tekko kõneles, et tema tööks on linnavara müügi korraldamine ja et ta ei oska lepingu juures kõike adekvaatselt hinnata. Samal ajal tunnistas ta, et kui ta olnuks muinsuskaitseala laienemisest teadlik, teinuks ta ettepaneku see lepingusse märkida.

Kohtuistung jätkub täna ja 13. septembril.