/nginx/o/2011/09/02/732434t1he04a.jpg)
Pärnumaal Audru vallas Möldri talus elavad veidrad linnud, kes tatsavad pingviinikõnnakul, hoiavad alati tihedalt kokku ja munevad õrnsiniseid mune.
Jooksupart paterdab nagu pisike pingviin
/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
4. september 2011, 09:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarkpea pere avastas õieli kaelaga jooksufännidest linnud India jooksupardid neli aastat tagasi Lätis Ainaži laadal. Parte müüs Pärnumaa mees ja peagi toodigi koju kuus esimest lindu.
Praegu jookseb aedikus 34 lindu, pool neist vanad, pool mais inkubaatorist koorunud.
Lestadega jooksusportlased
Jooksupardi nimetus pole lindudele ilmaasjata antud: fotograaf saab aedikus ärevalt jooksvate suleliste pildistamiseks jahti pidada päris tükk aega.
“Nad on üsna arad linnud, võõraid juurde ei lase,” kommenteeris perenaine Külli. “Siis tulevad ligi, kui toiduga meelitada.”
Linnud naudivad elu vanasse õunaaeda ehitatud avaras aedikus ja uhkes pardimajas. Aedikut on vaja kaitseks rebaste ja muude loomade eest, õue munetud mune luuravad meelsasti varesedki.
Põhimõtteliselt võiksid linnud joosta tarbeaias, kuid oma lestajalgadega paterdades muudaksid nad rohumaa varsti mudaseks põlluks.
Jooksuparte iseloomustab pidevalt tihedas rühmas tatsamine, isegi nokad hoitakse ühes suunas nagu andunud publik parteikoosolekutel. Kaelad on alati taeva poole sirgu, perenaise sõnutsi kippusid noored pardid algul isegi suurest sirutamisest selili kukkuma.
“Pidada on neid väga lihtne,” kinnitas Külli. “Ööseks lähevad pardimajja, hommikul korjame munad ära ja laseme õue, toidame kaks korda päevas.”
Tigude hirm
Erinevalt tavalistest kodupartidest ei vaja jooksupardid tiiki, neile piisab veekausist aias. Söögiks sobivad neile terad ja jõusööt, magustoiduks armastavad nad üle kõige tigusid. Kuna Möldri talu aed on tigudest juba lagedaks söödud, toovad külla tulnud sõbrad partidele purgiga kosti.
Külma linnud ei karda, isegi möödunud talvel paterdasid rõõmsalt kõrgetel lumehangedel. Küll tuleb neid siseruumis hoida siis, kui külmaga kaasneb vinge tuul.
Jooksupardid on pärist Indiast ja Malaisiast, kultuurtõuks muutusid nad Inglismaal, kuhu nad toodi 1850. aastatel. Linnud on liha-munatõugu, kaaluvad kuni kaks kilo ja munevad aastas 120–250 muna.
Tarkpeade pardikarjas muneb 11 parti, päevas saab kokku korjata kuus–seitse muna.
“Munad on kanamunast kõvema koore ja natuke suurema rebuga, sobivad hästi kookide tegemiseks,” seletas Külli õrnalt sinaka varjundiga mune näidates. “Nad ei mune pessa nagu kanad, vaid sinna, kuhu juhtub, seepärast ilmselt peabki munakoor tugevam olema.”
Pardipraadi peres tehtud pole: oma sulelisi sõpru on kahju patta panna. “Majanduslikku kasu neist meil palju pole, aga niisama on vahva vaadata, kuidas nad askeldavad ja jooksevad,” arvas peremees.