Toomas Alatalu: Iseseisvuspäev Venemaa raames

Et tegemist oli iseseisva riigiga, kinnitavad äsjane uudis Moskvast ja sündmus Aasia geograafilises keskpunktis ehk Tõva pealinnas Kõzõlis. Nimelt anti seal pidulikult üle Nõukogude Liidu kangelase kuldtähed kolme tõvalase omastele.

Mehi autasustati postuumselt mais 1944 kui Tuva Rahvavabariigi vabatahtlikke, ent kuna Stalini korraldusel okupeeriti riik grupi seltsimeeste palvel oktoobris 1944 paraja ootamatusena, unustati ordenid kappi kirjaga ”välisriikide kodanikud”. Alles 2010 jõudsid jutud sinnamaani, et oli sääraseid välismaalasi, ja kapid avati.

Siiani sõjas Saksamaaga

Meenutan siin sedagi, et samast ootamatusest tulenevalt sõdib Tõva tänini Saksamaaga. Tuva Rahvavabariik kuulutas küll 1941. aastal Hitlerile sõja ja 1943–1944 lõid tuvalased kaasa lahingutes idarindel, ent saatuslikul kolmel päeval, kui sõltumatust riigist tehti impeeriumi 4. järgu provints, muutus selle riigi osavõtt maailmasõjast, pealegi õigel poolel, mahavaikimisele kuuluvaks teemaks.

Minu artikkel Balti riikide ja Tõva ajaloo võrdlemisest (Tõva noorteleht avaldas selle 24. jaanuaril 1992 korraga ehk nii, et muud numbrisse ei mahtunudki, sest kardeti ajalehe sulgemist. Õigusega, sest päev hiljem arutati artiklit pikalt tänavamiitingutel.) etendas suurt osa arhiividokumentide avalikustamises, ent 1993.–1995. aastal Tõva tehtud katsed asi mingi sümboolsegi dokumendiga lõpetada pole tulemust andnud. Ehk lubab äsjane kolme kangelase leidmine viia selle teema loogilisse lõpp-punkti.

Vene võimu all

Budistlikud Tiibet, Tõva (=Uriankhai ehk Tšingis-khaani ajast pärit nimi) ja Mongoolia sõltusid aastasadu Hiina keskvõimust, ent 1911 puhkenud revolutsioon ja vabariigi kehtestamine Pekingis avasid uued võimalused neile põhjapoolsetele piirkondadelegi.

1911 kuulutas Mongoolia end iseseisvaks ja sama üritasid ühed Tõva ülikud, teised ülikud soovisid liituda Mongooliaga ja kolmandad – algul kõige väiksem seltskond – Venemaaga. 1912 saatis viimasena mainitu ”venelastest kolonistide kaitseks” kohale oma väeüksuse ja algas teiste ladviku töötlemine. Ilmselt oli eesmärk Romanovite dünastia 300. aastapäev, ent poolte vahetused võtsid kauem aega ja alles 1914 saadi tsaar Nikolai II-le raporteerida, et urjankhailased soovivad ”ebaõiglaste mongolite asemel” alluda Venemaale.

Parasjagu Krimmi Livadia lossis puhanud Nikolai II kirjutas vastavale dokumendile ”Nõus” ja nii sai Urjankhaist 4. aprillil 1914 Venemaa kolmas protektoraat Buhaara emiraadi ja Horezmi khanaadi kõrval. Puhkenud ilmasõja tõttu suutis tsaarivõim vähe korda saata, märksa tõsisemad ja metsikumad olid valge- ja punakaartlaste, Hiina ja Mongoolia üksteist asendanud okupatsioonide tagajärjed. Kuni 16. augustil 1921 kuulutati välja Tannu-Tuva Rahvavabariik. Seega tähistati seal äsja iseseisvuse 90. aastapäeva.

Putin armus loodusesse

Esmalt siiski pisut viimasel 20 aastal Tõvas toimunust. Märtsis 2011 avaldatud rahvaloenduse andmeil oli seal 307 925 elanikku, neist 75 protsenti tõvalased. Iibelt (+0,96 protsenti) on tegu eestpoolt viienda ja keskmise eluea poolest tagumise (56 aastat) piirkonnaga Venemaa Föderatsioonis.

Veel 1989 tehti oma rahvarinne, mis domineeris poliitikas aastani 1993, kui Tõva põhiseadusesse kirjutati koguni õigus Venemaast lahku lüüa. Omariikluse taastamise tipuks sai katse 1995. aastal pääseda Mitteühinemisliikumisse (endine Josip Broz Tito asutatud blokivälisusliikumine), mille Moskva põrmustas.

Vladimir Putini võimuletulekuga algas kiire Moskva seaduste taaskehtestamine. Samal ajal jagus rahvuslastel ikka ja jälle nutikust ning kasutades näiteks Putini võimumudeli niinimetatud teise partei ehk Sergei Mironovi Õiglase Venemaa silti, oli Tõva kogu Venemaal 2006–2009 ainus koht, kus Ühtsel Venemaal tuli võimu jagada ja euroopalikult(!) kohut käia opositsiooniga.

2007. aastal asja kohapeale lahendama tulnud ja kohaliku riigipea välja vahetanud Putin armus kohalikku loodusesse niivõrd, et nüüdseks on ta käinud seal kolm korda puhkamas ja Tõvat igati ajakirjandusele reklaaminud. Putin tõi sinna ka Monaco vürsti Alberti (augusti algul sai vürsti kirjutuslaud uue garnituuri Tõvast).

Putini lemmikpaika ehitatakse praegu kiiruga vaid kopteriga ligipääsetavat spaakompleksi, rikastele välisturistidele pakutakse marsruuti ”Po putinskim mestam” ja ekstra tõmbenumbrina suure raha eest osalust projektis ”Otsime koos Tšingis-khaani hauda” Tšagatai järve kallastel, seda teadus- ja turismiprojekti kamandab Tõva riigipea isiklikult. Muide, ta on endine nimekas maadleja nagu mõni teinegi Putini ”leid” kohalikele.

Kui enne Putini tulekut kogusid rahvuslased 40 protsenti häältest, siis oktoobris 2010 tegi Ühtne Venemaa puhta töö: 78 protsenti häältest, mis jättis rahvuslastele kõigest kaks kohta parlamendis.

Kuna Venemaa föderatsiooninõukogus esindab vabariike tavaliselt mõni rikkur, tasub teada, et kivisöekuningas ja Kõzõl-Kuragino raudtee (Transsibiri kõrvalharu, praegu pääsetakse muusse maailma üksnes autodega üle mägede) valmis ehitada lubanud oligarh Sergei Pugatšov kõrbes oma äridega. Nüüd on Tõvat esindav senaator teine oligarh Mihhail Prohhorov, kes äsja täpsustas Tõva riigipeaga vaserikastuskombinaadi ehitamist.

Teadu võttis see rikkur Anatoli Tšubaisi asemel enda juhtida Venemaa parempoolsed, mistõttu pole välistatud nende ootamatu edu Tõvas detsembris Vene riigiduuma valimistel.

Muide, varem lubati raudtee valmimist aastaks 2014. Praegu on tähtaeg lahtine, ent vääramatult läheb käima Tõva maapõuerikkuste kasutuselevõtt ja väljavedu. Sestap talub Moskva suhteliselt rahulikult Tõva eelarve doteerimist kuni 75 protsendiga.

”100 aastat ühinemist”

Nüüd Tõva iseseisvuse 90. aastapäeva juurde. Putinliku võimuvertikaali kehtestamine ja omal ajal kätte võidetud õiguste (Jeltsin 5. augustil 1990 Kaasanis: ”Võtke nii palju suveräänsust, kui suudate alla neelata,”) äravõtmist on saatnud ajaloo halastamatu taasümberkirjutamine ja subjektidele koha kättenäitamine ehtnõukogulikus stiilis.

Kui 1990ndatel julgeti siin-seal tähistada sajanditetagust vastupanu sissetunginud tsaarivägedele, siis putinismi teist perioodi on saatnud suurejoonelised pidustused: 450 aastat Baškortostani (2009), 400 aastat Kalmõkkia (2009), 350 aastat Burjaatia vabatahtlikust liitumisest Venemaaga (2011). Mõistagi seal, kus on võimu ja üleolekut nii väita.

Tatarstani (Kaasani vallutamine tsaarivägede poolt 1552) ja Põhja-Kaukaasia puhul räägitakse näiteks kõigest ühisest ajaloost. Äsjatoodu plaanis on huvipakkuv ja ühtaegu seaduspärane Tõva iseseisvusaja suhtes loodud uus selgitus.

Niisiis, visalt vastu pannud, ent lõpuks kõik Moskva ettekirjutused täitnud ja 1993. aasta põhiseadusest suveräänsuse välja võtnud Tõva valmistus tähistama oma iseseisvuse väljakuulutamise 90. aastapäeva. Pool aastat varem aga teatati, et 2014. aastal tähistatakse Tõva ja Venemaa ühinemise 100. aastapäeva, mis kohe muutus olulisemaks kui iseseisvuse väljakuulutamine.

Laias laastus võib öelda, et kui mõni riik ja rahvas liitus vabatahtlikult (dobrovolnoje vhoždenije, ka dobrovolnoje prisojedinenije) ja mõni sattus Venemaaga kokku (450 let vmeste), siis Tõva ja Venemaa vahel on ainsana toimunud 100 aastat ühinemist ehk 100 let jedinenija. Sealjuures on jedinenije lahtiseletatult eriti ”tihe ja tõhus ühinemine, kokkukasvamine”, võrreldes objedinenijega, mida eesti keelde tõlgitakse kui ühinemist.

Kui nüüd tagasi mõelda, et protektoraadi palumine 1912–1914 tähendas eeskätt enda alluvussuhte deklareerimist, et Esimese maailmasõja ajal ega järel protektor midagi erilist korda ei saatnud, et oli 23 aastat ikkagi oma riiki ja kohati selgelt Moskvast eristuvat poliitikat, et 1990. aastast peale on taas enda poliitikat aetud, siis kus ja millal see kõva jedinenije algas? Kas Putini päevil?

Väänatud ajalugu

Igal juhul läks jedinenije teesi innukas propageerimine lahti just Tõva 90. iseseisvuspäeva eelõhtul: 25. juulil vallandati üldrahvalik kampaania ”100 heategu Tõva ja Venemaa ühinemise 100. aastaks”, 9. augustil allkirjastas Venemaa president Dmitri Medvedev määruse ”Venemaa ja Tõva ühinemise ja Kõzõli linna asutamise 100. aastapäeva tähistamisest”.

Eks pane mõtlema: Moskvale on omaaegne riik ja linn ühel pulgal. Ometi, seda topeltotsust tähistab kogu Venemaa Föderatsioon! Nii võimsa ürituse väljakuulutamine heitis paratamatult varju iseseisvuse aastapäeva (lokaalsele) tähistamisele.

Tõva riigipea Sholban Karaool kiitis Moskva otsust kui ”suurepärast sünnipäevakinki Venemaa Föderatsiooni noorimale subjektile” (selge vihje liitmisele 1944). Medvedevi 13. augusti õnnitlustelegrammis pandi asjad selgemini paika: ”Tõva riiklust ehitati algusest peale üles, tuginedes kindlatele heanaaberlikele suhetele Venemaaga, mille koosseisu hiljem vabatahtlikult astuti.” Seega, ei mingit Tuva Rahvavabariigi ärapööramist NSV Liidu sotsialismist, ei mingeid NKVD ja Kominterni märatsemisi võõras riigis ega Tuva Rahvavabariigi põhiseaduse rikkumisi oktoobris 1944 ega 1993. aasta põhiseaduse ümbertegemist.

Pärast niisugust meeldetuletust Moskvast tuli Karaool oma 90. aastapäeva kõnes välja uue sõnumiga 1944. aastal toimunu kohta: ”Ühinemisele jõuti tänu ühisele võitlusele Hitleri vastu.”

Kuna end tuule suunas seada on loomulik, olid külalised aastapäevapidustustel tagasihoidlikumad kui varasematel ümmargustel juubelitel. Tipptasemel olid esindatud Hakassia ja Krasnojarski krai, mujalt väiksemad tegelased, Mongooliast piiriäärse provintsi kuberner. Ametlik teade tõstis esile viie Moskva infokanali esindatust. Hea seegi, sest eks ole kõikjal alanud ettevalmistused märksa olulisema topeltsündmuse tähistamiseks 2014. aastal.