Pärnu Endla teater alustas oma 101. hooaega Kalju Komissarovi lavastatud näidendiga „Imetegija“, mille esietenduse järel publik aplodeeris seistes. Liigutava loo kõrval on imetegija lavastaja ise: õpetaja, kes oma õpilastesse uskudes on suutnud ime korda saata.
William Gibsoni näidend „Imetegija“ põhineb tõestisündinud lool, mille peategelane on Helen Keller (1880–1968), poolteiseaastaselt pimedaks ja kurdiks jäänud tütarlaps, kelle endasse sulgunud maailm ümbritsevaga raevukalt kontakti otsib.
Tema abistajaks ja õpetajaks saab orbudekodus kasvanud vaegnägija Annie Sullivan, kelle usk metsikuvõitu pimekurdi hingevalgusesse viib tütarlapse avanemiseni. Ta õpib suhtlema, jõuab õpinguteni ja veel kaugemale: Helen Kellerist saab aktiivne ühiskonnategelane, Winston Churchill on pidanud teda tolle ajastu suurimaks naiseks.
Usu ja sa ei eksi
Kalju Komissarov on Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide professor, pedagoog 28. kooliaastat. Viimati tuligi just Viljandist Endla teatrisse tööle hulk noori näitlejaid – kõik Komissarovi juhendatud kursuselt. Nende hulgas Liis Laigna, Triin Lepik, Sten Karpov ja Kaili Viidas, kes teevadki „Imetegijas“ imesid: peaosalised Helen (Liis Laigna) ja Annie (Triin Lepik) täidavad lava ja ruumi sellise emotsionaalse pingega, millesarnast harva kohtab.
Valitud näidend – väidetavalt on see lavastajal meeles mõlkunud aastakümneid – sai lavale toodud nüüd just seetõttu, et leidusid Komissarovi meelest sobivad peaosatäitjad.
Liis Laignale on Heleni roll igas mõttes füüsiline: mängida oma nägemine ja kuulmine olematuks nõuab ainsa jäänud aistingu – füüsilise kontakti esileseadmist. Üksnes selle kaudu väljenduda ja veenda on suur saavutus, kahtlemata märgib see õnnestumine näitleja jõudmist meisterlikkuse kõrgemale astmele.
Triin Lepik on Annie’ rollis jõuline ja intensiivne, mängulaadilt domineerivgi. Õpetajana on tema meetod järeleandmatus, mida toidab jäägitu usk imedesse. Tema traagiline lapsepõlv ja kujunemisaastad kõlavad tähenduslikult lavaloo taustal. Rikastav on filmikunsti võtete kasutamine peaaegu kahe žanri piirini: etendust raamivad alguse- ja lõputiitrid, kunstilised kaadrid vahelduvad dokumentaalsetega.
Selline pildiline ja heliline kujundus kohati toetab ajastutruudust, kohati vastandub sellele – mulje on seetõttu stiiliterviku ja hea maitse piiril balansseeriv. Samal ajal on lavakujundus ja selle liikumine küllalt keerukas, et märgata õnnestunud sünkroonsust (kunstnik Silver Vahtre), ja kostüümid on silmatorkavalt meisterlikud (kostüümikunstnik Krista Tool).
Muud osatäitmised, näiteks Piret Laurimaa (Kate Keller) ja Jaan Rekkor (kapten Keller) Heleni vanemate rollis ei üllata: tuntud headuses lahendatud rollid jätavad diskreetselt ruumi peaosalistele.
Ainult südamega näeb hästi
Annie’ ja Heleni võitlus on tasavägine ja kokkumäng täiuslik: märk sellest on vaataja ümbritseva äraunustamiseni keeratud kaasaelamine, mida tembib emotsionaalne kaastundmus. Annie ei haletse ega alaväärista oma õpilast. Ta näeb Helenis kõike, mis igas inimeses on sünnipäraselt: tungi elu, teadmiste, tunnete ja täiuslikkuse poole.
Selles õpilase ja õpetaja suhtes sünnib lavastuse põhisõnum: iga inimene on olemuselt hea ja tema püüdlused alati erakordsed. Oskus neid näha võib teha imesid: selleks, et paljugi inimesest avalduks, on tarvis just teist inimest. On ta siis õpetaja, kaaslane või keegi muu.
Kirjandusklassikaks saanud Antoine de Saint-Exupéry teoses „Väike prints“ avaldas rebane väikesele printsile saladuse, et ainult südamega näeb hästi ja et kõige tähtsam on silmale nähtamatu.
Siit edasi mõeldes ei vähenda inimlikku suurust nägemise ega kuulmise nõrkus või puudumine: silmad on nägijatelgi tihti pimedad, tuleb püüda vaadata südamega.
Rohkem kui ainult teater
Nõrgemate, haigete ja heidikute suhtes on just kaastunne esimene emotsioon, teisena võib, aga ei pruugi tekkida küsimus nende maailma täisväärtuslikkusest või õigusest kaasinimestega samaväärsele elutunnetusele ja kohtlemisele.
Lavastusega „Imetegija“ püüab Endla olla rohkem kui ainult teatrielamuse pakkuja: etendustega käib kaasas toetuskampaania pimekurtide ja nägemis- ja kuulmispuudega laste kunstiliseks harimiseks.
Just Helen Kelleri erakordse elu ja saatuse tõttu kannab Heleni nime Tallinna kurtide kool (Tallinna Heleni kool), kus õpetatakse meelepuudega lapsi. Esietendusel olid saalis Heleni kooli õpilased vanematega, katsetati pimedate tõlkega.
Enne etendust ja vaheajal müüdi Heleni helkureid sõnumiga „Teeme koos imesid!“. Selline lisaväärtus seob emotsionaalse loo ja konkreetse teo, heateo. Nii annab teatrikunst märku, et räägitud, näidatud ja mõeldud ollakse küll, on aeg midagi teha. Näiteks üks ime.