Rõõm Pärnu keskraamatukogu valmimisest oli suur. Õhuline disain, avaramad ruumid ja kenad vaated. Kahjuks on inimloomus kord niiviisi seatud, et lihtsalt heast asjast temale ei piisa, ikka tahaks, et kõik oleks täiuslik. Eriti kulukas ja kaua oodatud asi.
Nii tekitab nõutust, et õhus rippuvasse galeriisaali niisama uudistama ei pääsegi, sest sissepääs kulgeb sinka-vinka ametikäikude kaudu. Sellega on ilmselt ära nullitud hooneosa kasutamine näitusepinnana.
Esimese korruse saalis etendust vaadates tekib mõte: kui saalipõrand oleks väikese kaldega, võiks tagumises reas istudeski jälgida etenduse ajal peale aknast paistva loodusvaate esimese toolirea ees toimuvat.
Meele teeb mustaks aga teisele korrusele viiv lolljala trepp. Eriti pärast seda, kui nädalavahetuse rahvasaginas kukkus trepil väike laps, kelle peahaav lausa traumapunkti viimist nõudis. Jah, lapsed kukuvad ka tavalistel treppidel, kuid lolljalga mööda longata on igaühel tülikas.