Õpetaja päev koosneb tuhandest pisiasjast

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetaja Anne Kaarel on tähtis ülesanne: õpetada 26 last lugema, kirjutama ja arvutama.
Õpetaja Anne Kaarel on tähtis ülesanne: õpetada 26 last lugema, kirjutama ja arvutama. Foto: Urmas Luik

Esimese klassi õpetaja peab päeva jooksul jagama tähelepanu ja hoolt 26 lapsele. Esimene õpetaja on lapsele tähtis isik, kelle autoriteeti võib kohati vanemate omaga võrdseks pidada.

Algklasside õpetaja Anne Kaare on koolis töötanud 1988. aastast, Pärnu Vanalinna põhikoolis algas tal 15. aasta. Tänavu juhatab ta esimest klassi, kes koolimaja treppe kulutab alles teist nädalat.

Vanalinna koolis algavad tunnid kell 8.30. Anne Kaare jõuab kooli kell 7.45, esimesed lapsed astuvad klassiruumi umbes veerand üheksa. Kell 8.30 astub õpetaja klassi ette ja ütleb: “Tere, alustame eesti keele tunniga.”

Tänase tunni ja päeva teema on E-täht. Õpetaja räägib kõigepealt reisimisest ja küsib laste käest, kuhu nad on viimasel ajal reisinud ja mida teel näinud.

“Tallinnasse! Maale vanaema juurde! Vembu-Tembumaale! Noarootsi!” seletavad lapsed üksteise võidu kätt tõstes. Tee ääres on nähtud metsa, kõrgeid maju, kirikut, põtru, kitsi ja isegi surnud kährikut.

“Kas pikal reisil igav ka hakkas?” uurib õpetaja. Ühehäälselt kõlava “jaa” peale õpetab Kaare sõnamängu, mis autosõiduigavust peletada aitab: tuleb öelda sõnu, mis algavad sama tähega, millega eelmine sõna lõpeb.

Järgmiseks avatakse aabits ja otsitakse pildilt kombaini, traktorit ja jalgratast. Arutatakse, mida teeb põllul kombain ja millisest teraviljast tehakse leiba. Veeritakse sõnu, kuulatakse õpetaja loetud jutukest ja arvatakse, kuidas see võiks lõppeda.

Tiiger võitleb hobusega

Umbes poole tunni ajal hakkab mõne lapse tähelepanu hajuma. Sehkendaja sebib ja räägib pinginaabrile midagi väga tähtsat. Unistaja hoiab hambus mobiilikotti ja kõigutab seda hajameelselt ringi vahtides. Seikleja kraamib kotist lagedale mänguloomakesed ja asjatab nendega.

“Võtke paberid, mis ma teile eelmisel tunnil andsin, ja harjutame e-tähe kirjutamist!” palub õpetaja tahvlile E-d maalides.

Seikleja pingis käib vilgas tegevus: mänguhobune võitleb mõõkhambulise tiigriga.

“Õpetaja, mina küll ei tea, kas see leht on mul kaasas,” kurdab keegi ja Kaare sorib koos lapsega tema mapis. Poolel lastest on paberid puudu ja õpetaja jagab neile kätte uued lehed. Kõik maalivad keskendunult tähti.

Korraga veab ühes pingis näo mossi Piriseja ja hetke pärast käib tema ja pinginaabri vahel äge käsikähmlus. Õpetaja ruttab tüdrukuid rahustama.

Samal ajal püüab mõõkhambuline tiiger hobuse kõri hammustada, hobune paneb visalt vastu ja jagab kabjahoope.

Korraga märkab Seikleja, mis teistel käsil, haarab paberilehe ja visandab sinna kiiresti rea E-sid. Siis ilmub paberile hiigelsuur naeratav ja kätega vehkiv E, mille all kasvab rohi, selle ümber tantsivad väikesed e-d ja kõige kohal paistab päike. “Tegin e-de maailma,” tähendab laps rahulolevalt.

Tiritammed Munamäel

Koolikell kuulutab tunni lõppu. Järgmine tund on kehaline kasvatus. Õpetaja jätab tüdrukud klassi riideid vahetama ja viib poisid endaga kaasa saali, kuna kooli võimla riietusruumides käib parajasti remont. Kaare toob saali võtme ja spurdib kergejalgselt teisele korrusele, poisid riburada pidi sabas. “Ma tõmban endale ka dressid selga,” silkab õpetaja teises suunas minema. “Kes saab riidesse, ootab mind õues!”

Lapsed kogunevad hoovile. Sehkendaja pääseb pikast pingisistumisest ja mängib sõpradega jalgpalli, mida asendab pabertaskurätikute pakk. Piriseja põrkab kellegagi kokku, kriimustab kätt ja nutab. Seikleja on kooliriided kotti toppinud ja vaatab nõutult ringi, kuhu see paigutada.

Saabub õpetaja, pühib haavatu pisarad, seob kinni hädaliste tennisepaelad, saadab Seikleja garderoobi ja käsib Sehkendajal taskurätikud maast üles korjata. Kogu klass asub teele Munamäe poole.

Kuigi lapsi on 26, jätab käratsev, üksteist müksiv ja tembutav seltskond mulje, nagu neid oleks vähemalt poolsada ja nende enam-vähem ühtses rühmas Munamäele toimetamine sarnaneb taskutäie kirpude karjatamisega. Õpetajal on silmad ees, taga ja külje peal ning klassikollektiiv jõuab kadudeta kohale.

Kõik rivistatakse pikkuse järgi ritta ja tuletatakse meelde, mida tähendavad käsklused “Joondu!” ja “Valvel!”. Itsitav ja nihelev rivi võngub nagu merelaine.

Lõpuks lubab vile vabalt võtta ja rivi pudeneb rõkates koost, mõni viskab murul hundiratast, teine seisab pea peal.

Lapsed viskavad üksteisele mängukaru ja mängivad samal ajal eelmises tunnis õpitud sõnamängu. Veel laseb õpetaja lastel paarilisega moodustada e-sid, kasutades selleks oma keha. Pirisejal läheb millegipärast jälle tuju kehvaks ja ta marsib demonstratiivselt teistest eemale.

Kõik võtavad taas rivvi. Piriseja istub mäeküljele maha ja peidab pea ahastavalt kätesse. Õpetaja ruttab lohutama.

Kuidas minna üle tee?

Tagasi koolimajja jõudnud, vahetatakse kibekiiresti riided ja rutatakse sööma. Järgmine tund peaks olema matemaatika, aga selle asemel tulevad lastele liiklusest rääkima politseinikud.

“Kes teist tuleb kooli jala?” küsib politseinik Keiju Püvi. Käe tõstab pool lastest. “Kes autoga?” pärib Püvi ja käe tõstab teine pool klassist. “Kas te tänaval liigelda oskate?” tunneb politseinik huvi. “Jaaaa!” väidavad lapsed.

Koos vaadatakse õppefilmi, kus puust ja punaselt tehakse selgeks, kuidas kõndida tänaval, kuidas minna üle tee jne.

Püvi räägib, miks on oluline autos koolikott pakiruumi panna ja turvavöö korralikult pingule tõmmata. Üks poistest seletab, et tema isa sõitis just eelmisel nädalal kraavi ja sai haiget, sest turvavöö oli lahti.

Tunni lõpuks viivad politseitöötajad ja õpetaja lapsed õue ning kõik harjutavad kooli lähedal ristmikul, kuidas see õigesti üle tee minemine täpselt käib. Tublidele lastele jäävad kingiks kotitäis komme ja liiklusaabitsad maanteeametilt.

Viimases vahetunnis on poistel-tüdrukutel lõpuks aega natuke mängida. Mõni mürab koridoris, osa istub niisama koolipingis. Paar last kuulab mobiiltelefonidest muusikat, mõned mängivad ussimängu ja näitavad üksteisele telefonist pilte. Telefoniga annab korraldada diskot ja karaoket: üks tüdrukutest kuulab oma lemmiklaulu ja laulab ennastunustavalt kaasa, teises seltskonnas joriseb mobiil põrandal laulukest “Karupüksid, karupüksid” ning selle saatel tantsib kaks mänguhobust.

Viimane tund on kunstiõpetus. Õpetaja jagab laiali reklaamkataloogid, palub sealt välja lõigata e-tähega algavate asjade pilte ja kleepida need tahvlile seatud suurele paberile.

Lapsed pole enam hommikuselt unised, päeva jooksul kogunenud energia tahab vägisi valla pääseda ja lahti läheb paras möll. Õpetajal peab jätkuma käsi ja silmi, et jagada laiali kääre ja katalooge, ennetada suuremaid haavu ja seletada palju kordi, mida nimelt välja lõigata on vaja.

Keegi sihib kääridega pinginaabrit ja küsib:”Are you talking to me?”, keegi üritab oma juukseid lõigata, keegi pliiatsit ninna toppida. Pinkidelt pudenevad vihikud, paberid ja liimipulgad.

Sehkendaja energia keeb üle, ta keerleb toolil, pingi ümber on moodustunud mahakukkunud rõivastest ja vihikutest paras küngas. Pinginaabril murdub pooleks pliiats, Sehkendaja vaimustub ja teeb jõupingutusi oma pliiatsi purustamiseks.

Lõpuks kõlab koolikell ja lapsed pudenevad sädistava varblaseparvena klassist välja.

Lapsed laevad energiaga

Õpetaja suhtleb lastele vastu tulnud vanematega, saadab mõne õpilase pikapäevarühma ja sätib valmis asjad viienda klassi matemaatikatunniks, mis sel päeval on talle viimane.

“Ega ma rohkem tunde anda täna enam jõuakski,” ütleb õpetaja Kaare pisut väsinud häälega, esimest korda nelja tunni jooksul istet võttes. “Esimese klassiga on alati kõige raskem, koju jõudes kõigepealt magan tükk aega.”

Pärast tundide lõppu on tarvis veel kleepida pilte õpilaspiletitele, kiiresti täita e-kool. Mitu tundi arvab Kaare kuluvat “suure raamatu” täitmisele, kuhu on tarvis üles tähendada laste andmed ja edaspidi õpilaste aastahinded.

“Siis lähen koju, süüa tahaks. Täna teen oma viiendikele töö, need on vaja õhtul ära parandada, siis tund-paar järgmise päeva ettevalmistamisele, klassi blogisse panen õhtul veel üles sünnipäevalised ja teen slaidiesitluse tänasest politsei külaskäigust,” lükkab Kaare ümber müüdi õpetajate lühikesest tööpäevast.

Kuigi koolipäeva lõpuks väsivad õpetajal nii suu, jalad, selg kui käed, peab Kaare ise kõige raskemaks osaks oma töös suurt paberitöö mahtu ning internetis leiduvast infomassist parima õppematerjali väljaraalimist. Lapsed teda ei väsita, sest nende elurõõm, siirus, südamest joonistatud pildid ja lauanurgale poetatud kommid laevad õpetaja positiivse energiaga.

“Lapsed on aastatega muutunud elavamaks, aktiivsemaks, kipuvad rohkem oma õigusi nõudma, aga kohustusi pigem unustama,” arvab õpetaja. “Minu praegune klass tundub olevat väga tugev: nad on koolis alles teist nädalat, aga õpivad kõike kiiresti.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles