Mees avastas nimelt, et abikaasa oli kolinud karbi kassettidega katusekambrisse, kus temperatuur ja õhuniiskus täielikult looduse meelevallas.

“VHS-tehnoloogia on oma olemuselt sarnane kunagiste makilintidega, kus info salvestatakse magnetkihiga kaetud plastribale, ning et niiskus ja suured temperatuurivahed on magnetkihil põhinevate mehaaniliste andmekandjate suurimad vaenlased, asusin kiiresti päästeoperatsioonile,” meenutas Üpraus.

Kui plastriba ilmastiku, niiskuse, kriipsude-kraapsude, tolmu ja puru mõjul või välja venides amortiseerub, on lindile talletatu jäädavalt kadunud. Magnetkihti plastribal kulutab õhemaks iga mängimiskordki ning kassette ei tohiks hoida magneti läheduses, näiteks suurte kõlarite juures, sest magnet rikub ja kustutab lindilt infot.

Niisiis sõltub VHS-kasseti eluiga lindi kvaliteedist, mängimise sagedusest, videomaki mehhanismi seisust ja hoiutingimustest.

Eelmainitust tingituna jääb VHS-kasseti eluiga 10–20 aasta vahele. “Ainult ideaalsetes hoiutingimustes ja kassetti mitte kasutades säilib ta kauem,” sõnas Üpraus. Seega on enamik VHS-kassettide kuldaja, 1990ndate alguse toodangust hävimisohus.

Ohumärgid

Lindi mängimisel annavad olukorra halvenemisest tunnistust filmi kehv värvilahutus, pildimüra, triibud ja lindirabedus. Arvestama peab sedagi, et varsti ei pruugi töökorras videomakke mängimiseks leiduda.

VHS-kandjaid vananenud tehnoloogia tõttu tõhusalt parandada või hooldada ei anna. Üprausi sõnutsi saab linte kerida ümber teise kesta, aga selline “päästmine” on keeruline ega pruugi 100 protsenti õnnestuda. Mõttekam on arhiiv digitaliseerida.

Üpraus ütles, et kes eelistab spetsialisti asemel seda ise teha, saab adapterina kasutada videosisendiga arvuti videokaarte või väliseid konvertereid, nagu USB-videoadapterit. Infokandjana aga DVDd, arvuti- või välist kõvaketast või siis internetiavarusi, näiteks videokeskkonda YouTube.

Kõik sõltub Üprausi hinnangul sellest, kui hea kvaliteediga tahetakse jäädvustusi talletada ja millistele taasesitusvahenditele orienteeruda. Näiteks DVD tegemiseks tuleb filmi pilditihedus madalam kui kõrgresolutsiooniga arvutivideo tarbeks. Mida kõrgemat pildiresolutsiooni taga ajada, seda võimekamat riistvara vaja läheb.

Samuti tuleb arhiveerimisel leida oskustele sobiv tarkvara, sest mida professionaalsem tarkvara, seda suuremat oskustepagasit see kasutajalt eeldab, rääkimata seadmetele kuluvast rahast.

Digitaliseerides ei saa algmaterjali ära rikkuda, küll võib VHS-kasseti jäädavalt tuksi keerata vigase taasesitusvahendiga. Niisiis tasuks enne kasseti makki pistmist kontrollida kaua seisnud aparaati mõne väheväärtusliku testlindiga, sest kui maki videopea on katkine ja veab lindile näiteks triibu peale, ei anna seda kahju heastada.

Samuti on ohtlik panna külmast tulnud VHS-kassett soojas ruumis mängima. Seadmele tekib niiskus, mis kortsutab lindi videopea ümber ja rikub selle ära.

Võtab aega

“Kui keskmise kasseti pikkus on kolm tundi, siis niisama palju aega võtab selle digitaliseerimine. Hilisem tarkvaraline töötlus sõltub juba arvuti jõudlusest ega ole enam analoogsignaaliga seotud. Teisisõnu, siis läheb kiiremini,” rääkis Üpraus.

Videotöötluses tuleks katsetada eri lahendustega. Et enamik neist toimib samuti reaalajas, peab siingi arvestama suure ajakuluga.

“Mida vanem tehnika, seda suurem on mehaanilise kahju oht. Mul endalgi lendas hiljuti üks kassett laiali, sest vana VHS-makk keris selle liiga suure hooga lõpuni,” tunnistas Üpraus.

Materjali saab kassetilindilt algusest lõpuni salvestada toore ümberlindistusena ja sellisena ka säilitada. Kuid tänapäeva seadmed võimaldavad palju enamat, näiteks luua kodustes oludes korralikult kujundatud DVD, mille juurde kuuluvad menüüd ja monteeritud sisu, kuhu võiks valida paremad ja olulisemad lõigud.

Menüüdesse saab panna valitud osadele viited ja lisada näiteks skannitud fotod või audioribad.

Tehnilise poole kõrval peab Üpraus vanade salvestuste ümberlindistamist ja ülevaatust tohutuks emotsionaalseks laenguks.

“Meenuvad asjad ja sündmused, mis ammu unustatud. Ümbersalvestamise teema ongi tegelikult pigem filosoofiline kui tehnoloogiline. See teema peaks eelkõige huvi pakkuma neile, kes väärtustavad ennast ja suhteid ajas. Emad-isad, lapsed, õed-vennad. Vanad VHS-lindid võivad nii mõnelegi mälestusele uut valgust heita ja aidata sihte seada. Kes väärtustab oma mälestusi, leiab ka vahendid. Kellel ükskõik, seda ei huvita tehnoloogia nii või teisiti,” arvas Üpraus, kes on üllatanud sugulasi ja sõpru videomaterjaliga, millest lähedastel enam aimugi polnud.