Mikk Pärnits: Aidates kaasa Pärnu eripära kaotamisele

Esiteks on neid tanklaid linnas küll. Teiseks kipub linn muutuma transiidilinnaks, kus elanikud on teisejärgulised ja raha ning pind kuulub läbisõitjate mugavuse soodustamiseks.

Enamgi: linnas soodustatakse aina autoliikluse kasvu. Pärnu pole nii suur. Miks peab Pärnu olema täis plärisevaid autosid ja magistraale, mille ääres laiutavad plekist bensiinijaamaputkad? Ammu oleks aeg ehitada linna jalgrattateed, mis ulatuksid näiteks Uuluni välja.

Autosid pole linnas enam varsti kusagile panna, kuigi Port Arturi kõrvale püstitati see betoonist varemehunnik. Põhimõtteliselt saab mingist ehitisest vare pärast pikaldast kasutust, kuid see on tondiloss juba enne valmissaamist.

Kuna linn hoolib end läbivatest sõidukijuhtidest nii palju ja jalakäijatest nii vähe, esitan hea mõtte liikluse kergendamiseks: blokkida Reiu jõgi ja kurnata see veest, seejärel asfaltida jõepõhi ja muuli juurde ehitada igaks juhuks kaks bensiinijaama. Nii saab avatud teinegi maantee Iklast otse Pärnusse ja sealt pealinna manu.

Looduskaitsjate, muinsuskaitsjate ega muude ägisevate kaitsjate pläma ei tasu kuulata, nad võivad koos jõest välja pumbatud kaladega kalda peal sipelda ja sabadega abitult vingerdada. Keegi peab linnas sõidukijuhtidele ka mõtlema!

Pärnust ebasõbralikumat linna rattaliikluseks annab leida. Mis siin ratastest rääkida, jalagi on Riia maanteel pea võimatu normaalselt kõndida, seda eriti vihmasajus, kui vesi kõnniteelt kusagile ei jookse ja inimene on täispritsimise vastu kaitsetu. Nagu oleks mingi toalill kitsal aknalaual ja keegi kogu aeg valab vett kaela.

Pole mõtet mainida talve ega lume tulekut, mil kõnniteed lahti lükkamata ja käia tuleb seal, nagu sumaks läbi hange. Järsku on linnal isegi raha ehitada mingi ümbersõit neile, kes sõidavad siit korra läbi, ostavad Statoilist kohvi ja selle topsi pärast aknast metsa alla viskavad: “Suva, ega mina siin ela. Ma sõidan ainult läbi.”