Peeter Olesk: Kutsumata külalised

Kiibitseja võõras lauas

Paari päeva jooksul ilmnes, kuidas Isamaa ja Res Publica Liitu mittekuuluvad inimesed teavad korraga paremini kui IRLi volikogu liikmed, kellest saab meie erakonna järgmine liider. Umbes nii, et võõras otsustab, kes võiks olla meie esimees.

Kui nii läheb, on see märk erakonna nõrkusest, sest esimees, kes kirjutamata seaduste kohaselt on ühtlasi võimalik peaminister, valitakse ikka erakonna seest. Teda ei osteta sisse.

Omal ajal taheti sisse osta praegune haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Jäi ära, sest peale muu tähendanuks see Mart Laari umbusaldamist. Tugeval erakonnal on esimees võtta omade keskelt, nõrk läheb küla peale laenama. Erakond, millele kirjutatakse esimees ette, on eestkoste all.

Ma ei eita probleeme, millest üks olulisemaid on, et IRL manööverdab rohkem, kui liigub teel. See tee on inimeste kindlustunne homse päeva ees vähemasti kümne aasta kestel. Meil see kindlus puudub, sest ministritel on kodune töö tegemata.

Ühel päeval öeldakse, et kodukulud viiakse alla, teisel päeval, et alles pärast investeeringuid. Kolmandal väidetakse, et elekter köögis polegi kodukulu.

Ühel päeval on kõrgharidus tasuta, teisel päeval on ta seda ainult teatud tingimustel, kolmandal päeval pole ta muud kui kroonustipendiaatide tsaariaegse korra taastamine. Hakkad vastu, oled ebalojaalne. Oled poolt, kaotad näo. Kas keegi oskab visandada IRLi nägu?

Meie näo üks jooni võiks olla kvalifitseeritud tööjõu ankurdamine ehk hoolitsemine selle eest, et eestlane ja eestimaalane ei peaks Eesti tööturul alalõpmata ümber õppima.

Kui see on öeldud liiga ilusasti, olgu siis kategoorilisemalt: palk peab olema diferentseeritud, aga mitte kihistavalt skaala ülemise otsa kasuks ilma trahvideta.

See, kes töötab kõrgemal kohal, peab suutma töötada ka all ja madalal. Jah, see on sotsiaaldemokraatlik mõtlemisviis, kuid IRL ongi pikka aega lähtunud eksikujutelmast, nagu oleks rahvuslus jõukohane üksnes jõukatele ehk nendele, kes annavad raha.

Piltlikult öeldes on ülimalt riskirohke jääda ootama, millal meie rongi hakkavad vedama kiired vedurid.

Riigikogu nüüdse koosseisu keskkonnakomisjoni esimees Tõnis Lukas ei saa kogemuste poolest eriti kiireloomuline olla, sest tal on tulnud juhtida protsesse ajal, mil IRL hakkas ühendama väga erinevaid poliitilisi jõude, nagu põllumehed, isamaalased ja vabariiklased, seega on ilmselt talle vitsad musta töö eest tuttavad. See tähendab, et Lukastki on ohverdatud.

Ja järsku teavad sotsiaaldemokraadid paremini kui omad inimesed, mis on IRLile hea!

Õpetaja ja probleem

Minusugused ei lähe õpetama Keskerakonda küsimuses, mida teha Edgar Savisaarega erakonna esimehe või Tallinna linnapeana. See on erakonna siseasi. Oli vale lasta tema pildi pihta märki ja on vale tahta võtta ta riigivõimu poolt linnapea kohalt maha, nagu soovitanud Marek Strandberg.

Seaduse järgi saab Savisaart vabastada Tallinna linnavolikogu umbusaldusavaldus või juhul, kui Savisaar otsustab ise umbusaldamist ennetada.

Laar otsustas – ja mitte esimest korda – teisiti ja tuli tule alt ära ise. Et ta seda teeb, oli teada aasta tagasi, küsimus oli ajastamises.

Laar ajastas õigesti, Pihlil samamoodi ajastada ei õnnestunud, kuigi ta uskus, et suudab erakonna toetajaskonda kasvatada, nagu läkski. Mõlemal juhul ei ole õpetajatega erakonnast väljastpoolt teha mitte midagi.

Probleemiks on üleriiklikud ülesanded, nagu näiteks Kreeka abistamine olukorras, kus Kreeka taga seisavad ühtlasi Küpros ja Türgi. Eesti ei saa olla Euroopa Liidu separatist.

Õieti saab küll, kuid kes on siis meie liitlased? Sellesse küsimusse on peidetud Laari juhtumi välispoliitiline dimensioon, mille võib sõnastada järgmiselt: pragmaatiline Euroopa vajab fundamentalisti, eriti Ameerika ja Aasia vahel.

See on öeldud väga üldiselt. Praktilisem on näidata näpuga, kuidas Euroopa lähituleviku probleem on transpordikanalid või -koridorid. Idast läände see tähendab Venemaa pääsemist Atlandi ookeani äärde, põhjast lõunasse jõudmist Barentsi merelt Vahemere lõunarannale. Paraku see ei ole ainuke probleem.

Tegelikult on Eesti käigupuuduses ja sellest oli Laariga aasta tagasi ka juttu. Töö noortega on tegemata.