Kaili Viidase maailma mahub palju lugusid

Peale selle mängib Kaili Viidas sellest hooajast teleseriaalis “Kodu keset linna”. Ja kes arvab, et sellega näitleja elu piirdub, eksib rängalt.

Endla 100 aasta juubeliks valmib Viidasel näitus “Armastusega, End(l)ale”, mis kujutab endast teatraalseid fotolavastusi kuulsate maalide teemal. Näituse pärast on ta töötanud igas teatri osakonnas. “Ainult keevitamas pole käinud,” teatab hakkaja näitleja.

Oma esimese lavastusega tahab Kaili Viidas luua väikesesse saali väikese keskkonna, mitte teha kohe Teatrit. Lavastamine on talle asjade loomulik jätk. “Kui keskkooli lõpetasin, imestasid õpetajad, miks ma ei läinud lavastajaks,” räägib ta. Näitlejaks õppimine rahustas lavastajahinge, ometi jäi midagi puudu, arvab noor naine.

Enesest rääkides puistab vestluskaaslane nagu varrukast episoode, mis ehk kõige paremini tema mõttemaailma kirjeldavad.

Arglik laps

Nagu naise jutust ilmneb, pole tulevane näitleja alati olnud nii söakas, et lavale astuda. Väiksena osalenud ta moestuudios Must Luik. Lavalemineku eel põgenes tüdruk aga ära ja valetas kõigile, et teda tabas kõhuvalu. “Ma ei tahtnud lavale minna. Ja ma ei pöördunud tagasi. Ma ei tea, miks ma valetasin, ja ma ei tea, miks ma ei julgenud lavale minna,” räägib Kaili Viidas.

Näiteringis on tüdruk samamoodi käitunud. Ja lasteaias jõuluvanale luuletust lugema minnes. “Käisin vennaga ühes lasteaias ja ütlesin jõuluvanale, et “mul pole sulle mitte midagi rääkida, ma ei oska”. Vend luges selle peale terve ”Punamütsikese” muinasjutu ette. Kõik ammu tantsivad ja teevad kingitusi lahti ja tema istub ikka jõuluvana põlve peal ja loeb oma muinasjutte ette …” meenutab Kaili.

Näitlejana pabistab Kaili väga, kuid ei muretse selle pärast, sest teiste kogemusest on ta õppinud, et pabistamine ei pruugigi kaduda, vaid hoopis hullemaks minna. Kõige rohkem pelgab näitleja kõnepidamist ja olukordi, kus midagi tuleb oma sõnadega öelda. Siis võib ta lausa kokutama hakata.

Keha on näitleja tööriist

Mõtiskledes inimkeha üle, leiab Kaili, et inimese keha on alati ilus. Teisest küljest põrkab ta kokku küsimusega: kui oluline see on, missugune keegi välja näeb? “Täielik konflikt on minu sees tegelikult,” arvab näitleja.

Kailile on oluline keha otstarve: näitlejale on keha tööriist. See peab olema korras, töötama ja olema väljendusrikas. Pole tähtis, kas ilus või kole, see peab tähendama midagi. “See on minu vahend ja võimalus. Kui töövahendist saab vaenlane, päästab kas näitlejameisterlikkus või erialavahetus,” ütleb Kaili naljaga pooleks. Ometi arvab ta, et ühiskondliku arusaamise vastu ei saa. “See on naljakas, kui ülipeenike inimene mängib kokka või vastupidi, korpulentne mängib liblikat või printsessi herneteral. Inimesed naeravad selliste vastuolude üle, aga see on normaalne,” usub Kaili. Ta on seda meelt, et oma kehaga peab läbi saama.

Samal ajal oskab Kaili arvates iga inimene tantsida ja laulda, justnagu rääkida ja kõndidagi. Iseküsimus, kuidas. “Igal inimesel on oma musikaalsus, sisemine kõrv. Kui ta laulab, siis iseendale ja ükskõik, on see siis mööda või pihta. Tantsuga on samamoodi: jube lahe on vaadata suvetuuridel mõnd hullukest, kes on ülejoonud või niisama ülemeelikus tujus ja hullab. See on tore,” leiab ta.

Kaili Viidas on kasvanud Tallinnas, lõpetanud hõbemedaliga maineka Gustav Adolfi gümnaasiumi reaalharu, seejärel cum laude Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitleja õppesuuna.

Alguses kui Kaili Pärnusse kolis, oli ta lausa kuri ja mõtles, et ei lepi kunagi selle linnaga. Nüüd on ta tasapisi harjunud. “Mulle on siin isegi meeldima hakanud ja mulle ei meeldi see,” tunnistab ta.

Kaili ema on tegelikult Pärnust pärit, mistõttu pere pidi igal suvel Pärnu sõitma. “See ei ole õige suvi, kui Pärnus ei käi! See mentaliteet on tänu mu emale arvatavasti kogu meie suguvõsas. Ema on ilge pärnakas, nagu mu isa ütleb,” räägib näitleja.

Kailile meeldib jalutada. Viljandi kultuuriakadeemias õppides jalutas ta oma kursusevenna Veljoga, kellega arutati kõik maailma asjad läbi. Ka praegu meeldib talle, kui keegi teeb ettepaneku jalutada. Vahel käib Kaili üksinda jalutamas, seenel. Sügis ongi ta lemmikaastaaeg.

Kolleeg Ago Anderson on öelnud, et Kaili on vist ööloom. Tal on nii suured silmad ja ta liigub pimedas jube kiiresti. Kailil on kalduvus öösiti koristada. See on lapsest peale nii olnud. Õhtul kell üksteist tõmbab ta riidekapi tühjaks ja hakkab rõivaid korda panema. Öösel meeldib talle ka joonistada. “Näiteks oma kallimale ma joonistasin öö läbi, kui ta sünnipäev oli tulemas,” räägib Kaili.

Mängib mõtetega

Kailile meenub oma isa ütlus, et aeg sõidab nurgad maha. Paksu nahka ta endale kasvatada ei taha, sest nii võib muutuda kalainimeseks. “See on hirmus,” leiab ta. Vahel on Kaili koguni enda peale kuri. “Ma olen isegi sõimanud end selle pärast, et “kurat, saangi hakkama selle probleemiga nii, et ei tekita skandaali”. Ja see ajab mind topelt närvi, et kuidas ma ei hooli enam. Kuidas ma nüüd lepin sellega?” imestab ta.

Kaili peab end veel küllalt nooreks, et väita: iseennast ei saa pere kõrval ära unustada. “Võib-olla mõne aasta pärast, kui mul on seitse last ja kaheksa lemmiklooma, ma ei mõtle enam nii. Kõige tähtsam on mitte lasta end segada sellel, et elu tuleb peale. Loomulikult teeb elu omad korrektuurid, kuid oma unistusi ei saa jätta unarusse,” arvab Kaili.

Naine on näinud kõrvalt kahetsusvalu ja usub, et seda annab ennetada.

“Võib-olla sa kahetsed siis teistsuguseid asju, võib-olla ongi inimese loomuses kahetseda? Kahetsed seda, et perele rohkem aega ei leidnud ja tegid muid asju. Arvan, et oleksin ise õnnetum, kui enam ei mässaks, ei tõmbaks ühel hommikul tapeeti maha ega hakkaks seina krohvima,” mõtiskleb Kaili.

Päris elu ja lavaelu kõrvutamine on Kaili meelest üpris kahtlane. “Öeldakse, et mängid joodikut, lõpuks oledki joodik. Pole ju niimoodi. Loomulikult on rolle, millest on raskem välja tulla või kuhu raskem sisse minna. Kui mängiksin 20 aastat joodikut, siis selle peale ei tahaks alkoholi nähagi. Aga võib-olla on hoopis vastupidi? Viitsiksin tegelda vaid selle rolli täiustamisega,” arutleb näitleja.

Lapsepõlve jutud

Kailile meeldivad muinasjutud. Ta peab end lapsemeelseks inimeseks. “Väiksena mõtlesin pidevalt endale muinasjutte välja,” räägib Kaili. Tema mängutanner oli suvila, kus sai igasuguseid asju välja mõeldud. Talle meeldivad praegugi lavastused, mis justkui tavapärasest nihkes.

Lapsepõlvesuvilas asus magamiskoht teisel korrusel viltuse katuse all. See oli kunagi läbi lasknud ja täis hallitusrõngaid, mis rikka fantaasiaga lapsele meenutasid igasuguseid tegelasi. “Seal oli mul Potsataja ja üks krokodill, see ei olnud kusjuures Gena. Ja karud olid seal. Nad olid seal iga õhtu ja iga hommik. Need on minu pilvekutsud,” lausub Kaili, kes väiksena arvas kaua, et pilved tulevad tehasekorstnast.

Praegu elab Kaili Pärnus palkseinaga korteris. Ja palkseinas on tal kurg. “Kurega vahin pidevalt tõtt hommikuti,” jutustab näitleja, kel samas seinas pesitsevad ämblik ja Lenin.



Laupäeval avatakse Endla teatrigalerii sammassaalis näitleja Kaili Viidase koostatud näitus „Armastusega End(l)ale“, mis toob vaatajateni maailma kunstiajalukku kuuluvate maalide fotolavastused. Fotolavastustel osalesid Endla näitlejad, lavastajad ja toetavad abijõud.



8. oktoobril esietendub Endlas mudilastele mõeldud lavastus “PÕRRR...!!!”

Autor, lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas. Osades Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Bert Raudsep, Tambet Seling, Priit Loog.

Tüdruk viiakse kuuks ajaks maale vanaema juurde, kelle kodu asub paksus metsas ja kus tal omavanuseid mängukaaslasi ei ole. Metsas elab aga palju erinevaid põrnikaid, mutukaid, limukaid, keda tüdruk senini on kartnud ja võõrastanud.

Tänu vanaemale õpib ta aga neis nägema midagi enamat kui lihtsalt tüütuid ja hirmsaid põrisejaid-porisejaid-pirisejaid. Tüdruku mõttemaailmas muutuvad nad veidrateks, lõbusateks ja südamlikeks tegelasteks, kellel on oma mured ja rõõmud.

Uute sõpradega on väga tore ja huvitav. Ja mis kõige tähtsam: tüdruk ei karda enam tigusid, kärbseid ega isegi ämblikke!