Kihnu rahva- ja koolimajas kõlas nädalavahetusel viiulimuusika, pillide kuninganna tõstis taas troonile SA Kihnu Kultuuriruum, korraldades esimese viiulifestivali.
Kihnu pühendas pillide kuningannale peo
12. oktoober 2011, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle suurettevõtmisega tahtsid kihnlased taastada tava, mis katkes vanameistrite lahkumisega siitilmast, kuid nende kui rahvamuusikute pärand elab edasi. Üks selle talletajaid on Krista Sildoja, kes on uurinud rahvapärast viiulimängu Eestis ja Kihnu viiuldajate osa selles. Nüüd seminaril tegi ta sellekohase ettekande, ilmestades juttu enda koostatud veebikogumiku “Eesti viiul” näidetega.
Missiooniinimesed
“Õnnelikul kombel on meil päris kena hulk lindistatud materjali, mis annab aimu kunagiste viiulimängijate tasemest, stiilist ja omapärast,” nentis SA Kihnu Kultuuriruumi juhataja Mare Mätas.
UNESCO maailmapärandis, nagu Kihnu kultuuriruum seda on, toimetava Mätase eesmärk on viiuliõppe ja -mänguoskuse kaudu väärtustada seda pilli nii, et juba iga Kihnu kooli minev laps saaks aabitsaga koos viiuli.
Kihnu viiuli kui pärimuspilli ja -muusika üks taaselustajaid Jaanus Põlder tutvustas seminaril osalenutele 1879. aastal trükitud noodiraamatut, mille sissejuhatuses kirjutatakse, et viiul on kuulus ja armas pill, mille hääl kõlab meie talutaredes.
“Eesti rahvapillimuusika on kõige vähem publitseeritud, kuid ka kõige vähem uuritud valdkond,” leidis folklorist Ingrid Rüütel. “Mul on tohutult hea meel, et on hakatud tegelema viiuli kui rahvapilliga ja lugusid noodistama, kuigi alustada tuleb kuulamisest ja järgida lindistuste järgi kohalikku stiili, et see ei läheks kaduma.”
Pärimusmuusika tundjate arvates ei saa rahvamuusikat mõõta ülejäänud muusika mõõtkavas. Eristada tuleb akadeemilist ja rahvapärast mängumaneeri tõdemusega, et midagi uut ei saa luua enne, kui me ei tea, mida varem on tehtud.
Õnneks ei ole rahvamuusika arhiivide varasalved tühjad ja Kihnu viiuldajatest ülevaadet tehes mainis Johanna-Adele Jüssi, et nimeliselt on teada 11 Kihnu viiuldajat. Säilinud lindistuste hulgas on 27 polkat, viis valssi ja muid palu ning uurijale on tähtis teada rahvapäraste mängijate tausta.
“Traditsiooniliselt mängisid viiulit mehed, kuid nende hulgas oli neid, kes sõitsid kivilaevadel, tegid rasket tööd ja sõrmed olid jämedad. Mõni oli käinud Türgi sõjas ja leidus neidki, kes suutsid pillilugu mängida labakinnastes,” rääkis Jüssi.
Põlvest põlve pärandus
Kihnu kooli õpilased Carmen Laos, Liis Mätas, Kelli Mätas ja Kaisa Laos kogunesid viiulitundi, mida festivali ajal juhendas Krista Sildoja. Tüdrukute jutu järgi on neil koolis kord nädalas viiuliõppe tund ja pillid on kooli omad. Viiulipalu õpivad nad kuulmise järgi nagu nende kuulsad eelkäijad, noodiraamatus järge ei aja.
Viiulifestivali teise päeva, laupäeva õhtul astusid nii need tüdrukud kui teistes õpitubades harjutanud kuulajate ette rahvamajas, peo tuluga plaanitakse osta uusi pille ja nende tarvikuid. Ühist mänguoskust lihvitakse aga koolivaheaegadel pärimuskultuuri keskuses Metsamaa talus ja suviti Manijal tavaks saanud pillilaagrites, kus oma lood päästavad pillidest valla ka akordioni- ja lõõtsamängijad.
Kihnu viiulifestivali ilmestasid Võrumaa lõõtspillimängijad ja vaimuinimesed, nende hulgas Contra, kodanikunimega Margus Konnula. Setumaalt olid viiulimänguõppijate hulgas Ott Kaasik ja tema õpilased.
Kihnu muuseumis on reedest avatud Jaan Rõõmuse fotonäitus “Erakordne Kihnu” ja Võrumaa mustritega kinnaste näitus.
Esimese viiulifestivali korraldajad tahavad muuta selle ettevõtmise tavaks, kutsuda kohale koduriigi parimad viiuldajad ja kasvatada sündmuse rahvusvaheliseks, et avardada teadmisi Kihnu tavadest.