Prantsuse poisse võlusid sinisilmsed eestlannad

Prantsusmaalt Ecole des Metiers de la Nature Maison Familiale Rurale Les Forges’i nimelisest erametsakoolist Voltvetti praktikale tulnud noorsandide päevi ei täitnud ainult töö ja õppimine. Poisid külastasid Pärnut ja Kurgja talumuuseumi, veetsid pool päeva Soomaal rabamatkal ja proovisid omal nahal järele kuulsa kerisega Tihemetsa külasauna. Täna võõrustab noormehi Tallinnas resideeriv Prantsuse suursaadik.

Õpilaste Eesti praktikat rahastas Leonardo programm.

Tööd õpiti kätega

Üleeile lõunapausi järel väikesele vestlusele kogunenud neli 17–19aastast noormeest rääkisid Pärnu Postimehele, et kuigi nende Loode-Prantsusmaal asuv kool paikneb küllaltki kõrvalises maakohas, oli Voltveti neile heas mõttes šokk, sest siinne koolituskeskus asub veel üksildasemas maanurgas.

Eestist ei teadnud külalised varem midagi. Et Prantsuse poisid inglise keelt kõige soravamalt ei räägi, omandati kohalikke töövõtteid eelkõige ettenäitamise teel. Kui ikka saag kätte haarata ja puuokste kallale asuda, küll siis mõikab, mis teha tuleb.

Saag pihku ja puu pooleks käib nii Eestis kui Prantsusmaal enam-vähem ühtviisi, ent prantslasi pani Voltveti metsandusõppes imestama tõsiasi, et praktika osa on Prantsusmaal metsanduserialal suurem.

Külaliste sõnutsi on neil koolis kahenädalane tsükliõpe, mis tähendab, et kaks nädalat teooriat klassis vaheldub kahenädalase välipraktikaga.

“Teil on aga nii, et igal koolipäeval tehakse natuke väljas tööd, siis on paus ja seejärel veel natuke tööd. Meil käib praktika ajal töö hommikul kella kaheksast õhtul kella kuueni pause pidamata,” selgitasid Prantsuse poisid.

Metsatöölise eriala valisid noored põhjusel, et tahavad kätega tööd teha. “Ja meile meeldib olla vabas looduses,” lisasid nad.

Eesti looduse kohta arvasid vahetusõpilased, et siin on metsa rohkem kui Prantsusmaal. “Eestis on palju külmem ning hiiri on teil ka palju,” naersid nad.

Möödunud nädalavahetusel käisid noormehed Pärnus. Linn jättis neile hea mulje, ehkki Prantsusmaa mõistes on Pärnu väikelinn.

Sinisilmsed linalakad

Peale Tervise Paradiisi veekeskuses hullamise ostlesid noorsandid rõivapoodides, sest Eestis olevat hinnad palju madalamad kui Prantsusmaal.

Vaba aega sisustasid külalised mitmeti. Näiteks mängisid Voltvetis kaasõpilastega jalgpalli. Matš lõppes 2:1 külaliste kasuks.

Võrkpallilahingu Kilingi-Nõmme spordihoones võitsid jällegi Eesti noored. “Me oleme prantslased, meile istub jalgpall paremini,” ei morjendanud kaotus külalisi.

Kui inglise keelt tönkasid vahetusõpilased võrdlemisi kasinalt, siis keeruline eesti keel oli neile kergesti külge hakanud. Praktika lõpuks oskasid prantslased vabalt ühest viieni lugeda, kiiresti kulusid pähe sõnad “kuum”, “tere”, “aitäh”, “tänan” ja nad saavad eesti keeles armastuse avaldamisega hakkama.

Kohalik toit mekkis üldjuhul kenasti. Imestust tekitas eestlaste kartulilembus. Prantslased nii palju maaõunu ei söö, kinnitasid noored. Vaimustust ei tekitanud must leib ega supid, samuti nappis eestipärastes söökides nende arvates vürtsi ja maitseaineid, mistõttu poisid lisasid soola kuhu iganes võimalik.

Harjumatu oli see, et Eestis süüakse õhtust mitu tundi varem kui Prantsusmaal.

Kahel korral jõudsid noormehed peole Kilingi-Nõmme ööklubisse Gia. Poisid meenutasid, et klubi oli väikesevõitu, ent peole tulnud piigad ilusad. Et temperamentsed prantslased ei jätnud neidiseidki ükskõikseks, käisid kohalikud tütarlapsed poisse koolis piidlemas. Ja põhjusega, sest külalised leidsid, et siinsed heledapäised siniste silmadega tüdrukud on väga kenad. “Me armastame sinisilmseid blondiine. Meie kandis Prantsusmaal neid palju pole,” avaldasid noormehed.

Voltveti koolituskeskuse projektijuht Maarja Lenk kiitis vahetusõpilaste viisakat käitumist. “Poisid olid väga hea käitumisega, ei nurisenud ega virisenud millegi üle. Lasid alati õrnema soo esindajad enda ees uksest sisse,” märkis Lenk.

Prantslased ise itsitasid viisakuse-jutu peale, et käituvad kombekalt vaid võõrsil, kodus Prantsusmaal neilt uste avamist oodata ei tasu.