Pärnu munitsipaalpolitsei on tegutsenud 2006. aasta suvest saadik ja kogu selle aja vältel pole kadunud jutud-arutelud linnapolitsei otstarbe ja kohustuste üle.
Juhtkiri: Munitsipaalpolitsei, võimalikud variandid
18. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt on kõige agaram munitsipaalpolitsei rolli vaidlustaja linnavolikogu liige Eino-Jüri Laarmann, kes oma liini ajamise tõttu omal ajal Keskerakonnast sisuliselt välja heideti.
On Laarmann, kes ta on, aga oma liini ajamises on ta meister. Tal on oma raudne loogika, mida võimuliitlased paraku sugugi kuulda ei taha võtta. Küllaltki keeruline on vastu vaielda Laarmanni kahele väitele seoses munitsipaalpolitseiga. Esiteks ütleb linnavolinik, et linnal ehk maksumaksjal pole vaja üleval pidada pärnakaid kiusavaid ametnikke. Teiseks teatab väga hästi arvutada oskav ja harvaesinevat tervet talupojamõistust eviv mees, et kui munitsipaalpolitsei ülalpidamiseks kulub kolm miljonit krooni ja likvideerimiseks 2,3 miljonit, oleks võit ikka umbes miljon krooni. Seda siis esimesel aastal, järgnevatel oleks võit kokkuhoiu näol seesama kolm miljonit.
Täna on Laarmanni esitatud munitsipaalpolitsei likvideerimist käsitlev otsuse-eelnõu volikogu ees. Küsimus, kas Reformierakonna fraktsioon on jätkuvalt linnapolitsei vastu või on võimuliidus olek nende mõtteid muutnud, saab vastuse õige pea.
Laarmanni väike sõda on õigupoolest oma eesmärgi juba täitnud. Oletatavasti volikogu enamus munitsipaalpolitsei kaotamist küll ei toeta, kuid enne seda on linnapea Mart Viisitamm käinud välja mõtte, et linnapolitsei peaks pärispolitseile appi minema. Seda selleks, et ühiste jõududega tõsta Pärnu turvalisust. Mõttel on jumet. Kui linnapolitsei olemas on, olgu tast linnale rohkem kasu, muidu jääbki see vaid pärnakaid kiusavaks aparaadiks.