Endla juubeliga seoses palus teatri avalike suhete juht Inga Jaagus praegustel endlalastel meenutada mõnd esimest muljet Endlasse tulekust ja iseloomustada selle aja eluolu teatris.
Esimesi muljeid: Eha Kard ja Jüri Vlassov
22. oktoober 2011, 09:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eha Kard, endine näitleja, praegu teatris maja perenaine, Endlas 1960. aastast
1960. aastal määrati mind õpetajana tööle Pärnu spordikooli, tol ajal ei saanud ju ise valida. Samal ajal avati teatris õpperühm ja läksingi proovima.
Sisseastumiskatsed olid tavapärased: tuli teha etüüde, kontrolliti rütmitunnet ja lauluoskust. Voore oli vist kaks ja osalejaid väga palju, vastu võttis tol ajal peanäitejuhi kohusetäitja Mai Mering.
Meid võeti stuudiosse vastu vist 15, õppejõududeks said Ellen Alaküla, Eduard Ralja, kunstiajalugu luges teatri peakunstnik Uno Uibo, lavakõne tunde andis Karl Ader. Esimene aasta oli päris tihe.
Otsekohe visati meid lavale. Minu päris esimene lavaleastumine oli „Valgete ööde pidu“, kus teksti polnud, kehastasin Roland Engmani tantsupartnerit, üliõpilasneiut. Olin vist laval isegi oma kleidiga.
Edasi tuli juba teatri 50 aasta juubeli puhul lavastatud „Libahunt“, kus saime olla külatüdrukud. Esimeseks suuremaks rolliks sai „Tuhkatriinu“, mida mängiti väga palju: kolm paari puukingi ja kaks paari kuldkingi kandsin etenduste jooksul läbi.
Teater asus siis veel pangamajas, mis oli küll kitsas, aga hubane. Näitlejatele kuulus vaid kaks garderoobi: üks naistele, teine meestele. Kuna korteritega oli kitsas, elas mõni noor näitleja alatihti teatrimajas.
Väikest laoruumi puhveti taga ei saanudki peaaegu tema õigel otstarbel kasutada, ikka elas seal keegi alates Olli Ungverest kuni Sirje Arbi-Tennosaareni.
Lavastusi mängiti väga sageli kahes koosseisus. Kui ühel koosseisul toimus esietendus, oli alati põnev pärast etendust garderoobi minna, sest teine koosseis valmistas ikka ette mingisuguse üllatuse, mida suures saladuses hoiti.
Esietenduse pidudel, mis toimusid väikeses puhvetis või koridoris, tantsiti palju. Alguses grammofoni saatel, edasi tuli juba kassettmakk.
Võib-olla tuli see kitsastest oludest, kus alati pidi olema, pead-jalad koos, aga läbisaamine oli omavahel väga hea. Eriti toredad olid pikad suvised Eesti ringreisid, mis olid puhkus ja töö ühtaegu.
Jüri Vlassov, näitleja, Endlas 1969. aastast
Enne teatrisse tulekut töötasin Pärnu tuletõrjes tuletõrjujana. Samal ajal oli teatris lavatööline Mihkel Smeljanski, kellega ma palju ühiste huvide ja bänditegemise pärast kokku puutusin. Mihkel siis ikka rääkis, mis teatris toimub ja nii.
Mind oli teater alati huvitanud, samal ajal oli see midagi väga müstilist ja tundmatut. Ükskord Mihkel ütles, et on üks vaba lavatöölise koht ja võimalus vahel etendustes kaasa mängida, et ega ma ole huvitatud. Ma ei mõelnud hetkegi, olin hoobilt nõus sisenema sellesse müsteeriumisse.
Siis oli teatris peanäitejuht Vello Rummo valitsusaeg. Aasta varem tuli teatrisse palju teatrikooli taustaga noori jõude: Lii Tedre, Andres Ots, Ago Roo, Murel Aav (siis Puusild), Siina ja Aarne Üksküla, Moskvast Kaarin Raid ja Ingo Normet.
See oli üldse teatrile murranguperiood, uus maja oli äsja valmis saanud. Kui enne oli trupp rohkem isetegevusliku taustaga, siis nüüd muutus õhkkond professionaalsemaks. Nii Raid kui Normet töötasid hasardiga, milleks Rummo andis vabad käed. Kogu teatris oli tunda edasiliikumist, sellist loomingulist palangut. Muidugi töötasid teatris veel vanad staarid, nagu Olli Ungvere ja Arnold Sikkel.
Teatrisse tulles hakkasin jälgima, kes need suured näitlejad on – ega ma sel ajal nägupidi ju kedagi tundnud. Üks, keda ma pidasin tähtsaks näitlejaks, osutus hoopis autojuhiks.
Esimest korda olin ise laval muusikalis „Limonaadi Joe“, kui meil oli külalisetendus draamateatris, sellest tehti televisiooni ülekanne. Pidin purjus kauboina korra üle lava kõndima. Pärast öeldi, et olin suurest erutusest näost lapiline olnud.
Umbes kolme kuu pärast kutsus Kaarin Raid mind oma lavastusse „Armunud lõvi“ juba suuremasse osasse. Päris üksi mul seda teha ikkagi ei lastud, dubleerisime Mihkel Smeljanskiga. Kogu töö Raidiga oli väga huvitav. Kuna ma teatrikoolis käinud ei ole, peangi teda oma põhiliseks õppejõuks.
Mäletan, kuidas esietendusel lavale minekut oodates närveerisin ja mõtlesin, kui hea on neil näitlejatel, kes nüüd saavad lavalt ära tulla, aga mina pean ju lavale minema! Kogu selle aja töötasin paberite järgi ikka veel lavatöölisena. Ja oligi nii, et enne etendust tuli lava üles panna, siis mängida ja pärast lava maha võtta. Nii et ma tunnen teatrit naelapeast alates.