Jõulu- ja uusaastatervitused Pärnumaale

Aino Siebert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud Saksamaa linnade Eggenstein-Leopoldshafeni ja Karlsruhe elanikud arvavad, et kui meil on tervist, jaksame ületada kõik uue aasta kriisid.
Paljud Saksamaa linnade Eggenstein-Leopoldshafeni ja Karlsruhe elanikud arvavad, et kui meil on tervist, jaksame ületada kõik uue aasta kriisid. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Eggenstein-Leopoldshafen on olnud minu kodukohaks juba 15 aastat. Karlsruhe külje all asuva Saksamaa kõige pikema kohanimega topeltkogukonnas elab 16 000 elanikku. Tänu justiitsmetropoli (Karlsruhe) lähedusele on asulal perfektne infrastruktuur ja siia tulevad meelsasti elama need, kes otsivad rahu ja loodust.

Pärnu Postimehe palvel käisin enne jõulupühi ja aastavahetust kiikamas, mida mõtlevad kohalikud mööduvatest kuudest, mis lähevad ajalukku ennekõike finantskriisi ja pankrottide tähe all, ja kas halbade uudistega ülekülvatud inimesed on üldse tuleviku suhtes optimistlikud.



Gerhard Kuhn – supermarketi šeff


Gerhard Kuhn, supermarketi Edeka-Kuhn omanik, abiellus 26 aastat tagasi Eggensteini neiuga. Ta ise pärineb Pfalzist. Selle piirkonna inimesi tuntakse ennekõike avatuse ja sõbralikkuse järgi. Oma uude kodukohta asutas ta koos abikaasa Charlottega väikese toiduainetekaupluse, mis on aastate jooksul kasvanud suureks ettevõtteks. Sel aastal avati Leopoldshafenis teine filiaal, mida juhib ettevõtja poeg.



Kuhn, kes istub põhitöö kõrvalt veel kohaliku juhtiva erakonna, kristlike demokraatide esindajana asula nõukogus, näeb Eggenstein-Leopoldshafeni arengut sel aastal positiivsena. Asulasse on ehitatud juurde mitu uut elamut ja ärihooneid ning siia on kolinud elama 800 uut perekonda.



See kõik on muidugi tore, kuid kas elanikel on ajal, kui sügav majanduskriis seisab ukse ees, lihtne teha sisseoste? “Toiduained on tegelikult euro tulekuga odavamad kui marga ajal, kuid inimese loomus on kord selline, et ta näeb pigemgi negatiivset ehk pöörab tähelepanu ainult nendele toodetele, mille hind on tõepoolest tõusnud,” ütleb poepidaja.



Kuhn ise on rahul sellega, et on suutnud tänavu säilitada kaupluse käibe, samuti oma kliendid ja kaastöötajad – kedagi pole lahti lastud. Siinkohal muutub Gerhard Kuhni nägu murelikuks.



“Ei ole õige, et maksud on nii töövõtjale kui tööandjale nii suured,” arutleb Kuhn. “Keskajal kivitati aadlikke, kui inimesed olid sunnitud ühe kümnendiku toodangust ära andma. Tänapäeval maksame maksudeks 50 protsenti sissetulekutest. Kaupluse juhatajana ei saa ma isegi oma inimestele palka juurde maksta, sest kui töötasu määr ületab teatud piiri, maksab töötaja automaatselt rohkem makse, mis tähendab seda, et tegelikkuses saab ta raha hoopis vähem kätte kui enne palgatõusu.”



Kõikidest halbadest tulevikuprognoosidest hoolimata on Edeka-Kuhn jäänud ostjale meeldivaks sisseostukohaks, sest siin kehtivad vanad reeglid: klient on kuningas. Tema rõõmudeks, muredeks ja soovideks võetakse aega. Teda tuntakse ja mäletatakse ning kõnetatakse nime pidi. Kuigi äritegevus on kasvanud, tunnevad inimesed, et nad on siia teretulnud ja neist hoolitakse.



Florist Simone Jäger


Eggensteinis sündinud ja üles kasvanud Simone Jäger avas oma lillekaupluse juba 1984.



Kui alguses läks kodumaja ruumides avatud poel väga hästi, kahanes euro tulekuga müük tunduvalt.



“Enne ostsid koduperenaised kord nädalas kimbu õisi iseendale lauale. Tänapäeval on lilled luksus ja kui inimestel on raha vähem, loobutakse esimesena just sellest, millel pole elulist tähtsust,” räägib avatud ja loominguline noor naine, kelle juures olen käinud lilli ostmas kõik siin elatud aastad. Floristil on alati pakkuda värskeid ideid.



Pärast seda, kui proua Jägeri ema elas üle infarkti ja sellele järgnenud depressiooniperioodi, oli Simone sunnitud tegema raske otsuse: ta sulges kaupluse, sest kooliealise tütre hooldajana polnud tal võimalik ema abita äris kogu päev toimetada. Kuid tragi ettevõtja tegi tööd edasi n-ö suletud uste taga. Ta paneb nüüd lillekimpe kokku vanadele truudele klientidele ettetellimise alusel.



“Uskumatu, kuid tegelikult teenin ma nüüd rohkem kui varem,” ütleb Jäger. “Valmistan väiksemaid ja odavamaid kimpusid, mida pakun müümiseks supermarketites, kuid teen veel õitevariatsioone pulmadeks, matusteks ja sünnipäevapidudeks laudadele. Arvan, et elumuutustega peab oskama kaasas käia, igas kriisis on šansid.”



Lahkudes saan Jägerilt kaasa ilusa lillekimbu ja mõistan, et meie väikese kogukonna elu on kriisidest hoolimata korrast. Niikaua, kuni inimesed hoolivad üksteisest ja otsivad dialoogide abil lahendusi, võime vaadata tulevikku positiivselt.



Veinitootjad – perekond Hahn


Veiniost – nii ütlevad sakslased – on alati usaldusküsimus. Tuntud viinamarjakasvatusrajoon Pfalz ei ole Eggensteinist kaugel ja nii ei osta paljud keelekastet sugugi mitte kohalikest äridest, vaid otse tootjatelt.



Meie pere sõidab juba kuuendat aastat Albersweilerisse perekond Hahni juurde. Tutvusest on arenenud soe sõprus ja nii võib väärisjookide ostuga ühendada mõnusa vestluse ja jalutuskäigu imeilusas looduses.



Franz Hahni perekond tegeleb veinitootmisega alates 17. sajandist. Seega võib ostja olla kindel, et pudelis on kvaliteet. Enne jookide valimist võib veinitoas rahus veine proovida. Iga inimese maitse on erinev ja see, mis meeldib ühele, ei pea meeldima teisele. “Veinist võib tunda rõõmu ainult siis, kui see maitseb,” ütleb Zita Hahn. “Tähtis on võtta degusteerimise jaoks aega.”



Veinimõis Franz Hahn on selle poolest eriline, et seda juhivad naised. Hahnidel on olnud mitu aastat soojad suhted Eestiga. Miriam Madureira-Hahn külastas novembri alguses juba neljandat korda Maarjamaad:



“Kuigi Eesti turg on väike, oleme väga õnnelikud selle üle, et meie tooteid siin müüakse ja armastatakse. Kaubamajas on Gewürztraminer olnud aastaid ostja lemmik,” räägib Miriam.



“Tänapäeval peame pingutama mitu korda rohkem selleks, et saaksime oma veini müüdud,” räägib Miriam Madureira-Hahn, kellel on mitu sõpra Pärnuski. Kolm aastat tagasi kohtus ettevõtja Victoria hotellis kohaliku veiniklubi liikmetega, sellest ajast on jäänud sõprus Riina ja Enn Rannaga püsima.



Soojad suhted on ka laulja Toomas Kuteriga, kes Saksamaad külastades andis veinimõisas kontserdi. Ka Hahni veinide riikitooja AS Tallinna Karastusjookide müügijuht Kristel Lohu on Pärnumaalt.



“Armastan seda Eesti väikelinna. Inimesed on nii avatud ja soojad, täpselt nagu Portugalis,” räägib Miriam, kes on abielus portugallasega. Ta palub mul kõikidele edastada pühadetervitused ja loodab, et võib peatselt jälle Pärnut külastada.



Kunstitundja Ewald Karl Schrade


Detsembri alguses avati Karlsruhe kesklinna uues nooblis hoones kolm kunstigaleriid. Nende hulgas Ewald Karl Schrade, kes pani mõni aasta tagasi nurgakivi Euroopas üha suuremat populaarsust koguvale kunstimessile “ART-Karlsruhe”, mis võib igati konkureerida nii Kölni kui Baseli üritustega.



Kunstitundjal on selja taga edukas aasta ja ta näeb tulevikku positiivsetes värvides. “Head maalid ja skulptuurid on läbi aegade olnud suurepärane investeering, seega pole mul põhjust näha tulevikku mustana,” põhjendab ta.



Miks pole aga messil seni olnud esindatud Ida-Euroopa kunstike töid?



“Otse loomulikult on baltlased või ungarlased teretulnud, kui neil on häid töid pakkuda,” lausub prestiiþikas kuraator. “Paljud sooviksid tulla näitama oma teoseid, kuid ma pean säilitama kvaliteedi. Hea kunsti ja kunstniku jaoks võtan alati aega.”



Pressikampaania järgmise “ART-Karlsruhe” jaoks on juba käivitunud.



Ütlen enne hüvastijätmist härra Schradele, et võtan härjal sarvist ja püüan üritusele meelitada eesti kunstnikke – meil on ju, mida pakkuda.



Ta viipab sõbralikult käega, millest järeldan, et tal ei ole selle vastu midagi.



Külla tuleb Ülle Wahl


Veel enne jõulupühi tuli Karlsruhesse oma tudengist poega külastama Švaabimaal elav Ülle Wahl.



Tema perekonda tabas tänavu suur õnnetus: poeg abikaasa esimesest abielust jäi raske õnnetuse tagajärjel ratastooli. “See muutis tohutult meie perekonna elu,” räägib eestlanna. “Jonas vajab nüüd meie kõigi abi.”



“Kuid eks rasked ajad liidavad inimesi veelgi rohkem,” arvab keskealine naine, keda tunnen üle kümne aasta. Ta on kehalise kasvatuse õpetaja koolitusega koduperenaine, kes kord nädalas käib andmas seenioridele võimlemistunde ning harrastab aktiivselt nii kepikõndi kui murdmaasuusatamist.



Mida ootab Saksamaal 15 aastat elav eestlanna aastalt 2009? “Loodan, et meie argiellu tuleb tagasi stabiilsus, et ees ei oleks enam suuri elumuudatusi.



Juba nüüd rõõmustan selle üle, et minu kodulinnas Gschwendis avatakse jaanuari lõpus näitus, kus on eksponeeritud Eduard Tüüri karikatuurid ja Jan Erik Sieberti fotokunst. Külla tuleb veel tutvustama oma uut saksakeelset raamatut Eesti saartest Thea Karin ning näituse avapäeval, kus osaleb suursaadik Mart Laanemäe, laulab Toomas Kuter. On vahva, et saan oma kodumaad tuua nüüd sakslastele lähemale,” räägib Ülle Wahl, kes aktiivselt aitab selle ürituse organiseerimisele kaasa.



Küpsetan õhtusöögiks viimaselt Eesti-reisilt kaasa toodud verivorsti, peale rüüpame kohalikku veini.



Mu abikaasa taipab, et igatseme vahetada muljeid eesti keeles. Nii jätab ta meid diskreetselt küünlavalgusesse lobisema.



Õhtu lõppedes mõtleme kõikidele lähedastele, sõpradele ja tuttavatele, soovime kõigile, ka Pärnu Postimehe toimetusele ja lugejatele, rõõmsaid jõulupühi ning terviserikast ja head uut aastat. Sest kui meil on tervist, jaksame ületada kõik uue aasta kriisid – selle tarkuse andsid mulle kaasa inimesed, kellega Eggenstein-Leopoldshafenis ja Karlsruhes vestlesin.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles