Ringi tänav toidab uitaja ajaloohuvi ja ilumeelt

Sellel on ajalooline seletus: Ringi tänav hakkas kujunema 19. sajandi teisel poolel vastavalt sellele, kuidas Pärnut ümbritsenud muldkindlustusi tasandama hakati.

“Vanade plaanide järgi otsustades järgib tänav teid ja radu, mida kasutati juba ammustel aegadel liiklemiseks väljaspool linna ja linnakindlustusi,” kirjutas Pärnu muuseumi teadustöötaja, praegu pensionil Aster Muinaste 1981. aasta Pärnu lehes.

Põhjus, miks Ringi tänav suubub lõpuks otsapidi Pärnu jõkke, peitub samuti ajaloos. Nimelt ühinesid ümber linnakindlustuste kulgevad teed ja rajad Loosi all (jahtklubi ümbrus) Tallinna väravast väljuva hobuteega, mis viis jõe äärde, kust vanal ajal liikus üle jõe Vana-Pärnusse kaubapraam. Vana-Pärnust sai reisida maanteed pidi Tallinna poole (sellest linnaväravale kinnitunud nimigi).

Praeguse Kesklinna silla kohal siis ülepääsu polnud ja Jänesselja teed (nüüd Tallinna maantee) põhja suunas Pärnust ei reisitud.

Muinaste kirjutas

Tänapäevase Ringi tänava lõppu jääb selle vanim osa ja asustus.

Muinaste kirjutas kolme aastakümne eest Ringi tänava jõeäärse lõigu kohta järgmist:

“Veel praegugi leidub Ringi tänava lõpuosas ja sadama, Lootsi ning Kapteni tänava ümbruses aedade keskel väikesi vanu puumaju. Samasse rajooni olid endale varunud suured aia- ja heinamaakrundid justiitsbürgermeister Goldmann ning teised linna tähtsamad ja jõukamad kodanikupered, nagu Spechtid, Conzed, Schmidtid. Omapära lisasid laevaehitusplatsid, laod, heeringate jm kauba praakimiskohad. Ülesõidukohal oli vanasti kõrts.”

Muinaste kirjeldusele tuleb lisada, et veel 19. sajandi keskpaigani oli praegune ranna rajoon hõredalt hoonestatud ala.

Seevastu Loosialune oli juba keskajast merekaubandusega seotud. Lootsi ja Kapteni tänava kandis paiknesid linnale kuulunud linaleotamise tiigid, seal rapsiti lina ja pressiti tünnidesse. Rahvapäraselt hüütud Loosialusel oli ka ametlikum nimi: Pressberg.

Muinaste jätkab: “1930. aastel ehitas Pärnu kalurite ühing Jahta Ringi tänava lõppu ühistöö korras ehituslaenu abil kalakeldri. See võimaldas suurpüügihooaegadel püütud kalu säilitada ja soodsamatel aegadel kõrgemate hindadega realiseerida.”

Hiljem kasvas kalakeldrist välja Pärnu kalakombinaadi konservitehas. Nüüdseks on see maamunalt kadunud. Asemele on ehitatud stiilne korterelamu.

Midagi vana on Ringi tänava lõpus säilinud ometi: 1913. aastal istutati mõlemasse tänavaserva pärnad. Nüüd on need peaaegu 100 aastat seal kasvanud.

Ringi tänavale jalutama

Ringi tänav on tänuväärne koht jalutamiseks. Ühelt poolt piiravad tänavat Pärnu Rootsi-aegsete bastionide vööndi asemele rajatud pargid ja alleed, tänava vastaskülg pakub ent hulganisti vaatamisväärset arhitektuuri.

Esimene uus maja, mis otsapidi Ringi tänavale ulatub, oli 1866. aasta jaanuaris uksed avanud Pärnu kõrgem tütarlastekool (praegune ööklubi Mirage). Koolimaja taha eraldas linnavalitsus kaks suuremat ehituskrunti. Ühe neist ostis 1868. aastal Jelgavast Pärnusse linnavalitsusse tööle tulnud Oskar Brackmann, hilisem linnapea, kes ehitas sinna suure kahekorruselise puitelamu. Tänapäeval asub selles majas bussijaam.

Kohe selle maja kõrvale (Ringi 1) kerkis kahekorruseline kivimaja (1875). Selles majas on asunud mitu väiketööstust, isegi kommivabrik. See hoone on andnud varju trükikojale ja seal on asunud ajalehe Vaba Maa ning nõukogude ajal Töörahva Hääle (hiljem Pärnu Kommunisti ja 1988. aastast Pärnu Postimehe) toimetus.

Pärnu Postimees kolis Ringi 1st 1998. aastal Rüütli 14, kus asume praegugi.

Ringi tänava vanema arhitektuuri pilkupüüdvam pärand on ehitatud valdavalt 20. sajandi algupoolel.

Algust tehti Rüütli ja Kuninga vahelisel lõigul, kus peale eluruumide said katusealuse äriettevõtted, nagu kauplused, fototeljee, trükikoda ja mitu ametiasutust.

Ringi tänava villad

Ringi tänava ilusamad hooned on kerkinud aastatel 1920–1930. Vanematest ja tagasihoidlikumatest puitelamutest on järele jäänud vähe, niivõrd kui neid enne 1920. aastat üldse püstitada oli jõutud.

Üks Ringi tänava vanematest puumajadest on Ringi 13, mis asub bastionide alal rohelises vööndis ja vaatab fassaadiga Ringi tänavat otsekui eemalt. Muinaste meenutas, et Ringi 13 oli noorpõlvekoduks luuletaja Heiti Talvikule (1904–1947), kelle isa Siegfried Talvik töötas Pärnus arstina, olles kutsetöö kõrval aktiivne Endla seltsis.

Kuna Ringi tänavale said endale ehituskrundi omandada enamasti rikkad inimesed, paistab see välja tänava ehituspildiski.

Kõige edevam maja Ringi tänaval kannab numbrit 12 ja see on ehitatud 1927. aastal, kui Haapsalus tegutsenud doktor Aleksander Martinson (1930. aastast Avant Marand) Pärnusse pensionipõlve veetma tuli. Hoone on klassitsistlik, kuid ebaharilikult peenutsev, matkides mõneti Soome tollast väärtarhitektuuri. Martinson oli siinne Soome aukonsul.

Ringi 14 Pühavaimu tänava nurgal on Olev Siinmaa looming, olles veel üks näide Pärnu legendaarse linnaarhitekti armastusest funktsionalistliku arhitektuuri vastu.

Tähelepanu väärib Ringi 22, mis on Tallinnas läinud sajandi hakul end kuulsaks projekteerinud arhitekti Karl Burmani teadaolevalt ainus töö Pärnus.

Huvi võiks pakkuda Ringi 44 Goldmanni villa – ilus hoone, mille omal ajal muutis kurikuulsaks tõik, et seal asus kohaliku KGB peakorter.

Ilus on ka Ringi 10, nõukogudeaegne arhitektuurinäide, mida Aster Muinaste 31 aastat tagasi kirjeldas kui “üht Pärnu kaunimat uusehitust”.

Tollal ei olnud Ringi tänavalt nähtavad veel Tervise juurdeehitus, mida sellal just ehitati, ega Pärnu kolledž koos raamatukoguga, mis kerkis Ringi tänavale nüüd juba hilisminevikus.

Need on vaid vähesed arhitektuurinäited.

Pilku tasuks heita Ringi tänava ääres kõrguvale Munamäelegi, mis kujundati 1913. aastal. Kahjuks on Munamägi kaotanud oma krooni – valge suvepaviljoni, mis kaunistas Pärnu ainsat “mäge” (vana bastioni muldkeha) 1962. aastani, kui see lammutati.