Kesklinna liuväli ootab külmakraade ja uusi piirdeid

Miinuse ja plussi vahel kõikuvad temperatuuripügalad jää tegemist ei soosi, kui ilm püsivalt külmaks läheb, keerab klubi kraanid valla ja laseb veel voolata. Vanalinna spordiklubi juhatuse liige Heiki Õitspuu arvab, et kõige varem saavad tritsutajad jääle kahe nädala pärast.

“Eelmisel aastal oli detsembri alguseks väljak kindlasti olemas, aga praeguste ilmadega näib, et võib minna nädal kuni kaks, enne kui saaks jääd hakata tegema,” sõnab Õitspuu.

Uued piirded Soomest

Uisuvälja poolmädanenud puitpiirded, mis praegu nukralt aia ääres konutavad ja igal talihooajal pidevalt lappimist vajavad, enam käiku ei lähe. Õitspuu ütleb, et tänu mitme asjaolu kokkusattumisele saab spordiklubi Soomest kasutatud, ent päris õiged uisuväljaku piirded.

“Oleme tegelikult juba aastaid üritanud väljakule uusi bordüüre saada. Need piirded pole odav lõbu, uuena maksavad palju. Oleme otsinud ja oodanud hetke, kui kellelgi jäävad kasutatud liuväljapiirded seisma ja neid võiks odavalt osta või omanikuga muul moel kokkuleppele jõuda. See hetk ongi nüüd saabunud,” rõõmustab Õitspuu.

Aastaid truult Lastestaadioni uisuvälja ümbritsenud puittara on oma aja ära elanud ja kui pakane peaks lähipäevil tulema, ei taha klubi lipitud-lapitud aeda enam ajutiseltki püsti panna, vaid ootab uue äärise ära.

Praegu korraldatakse piirete transporti Soomes ja kui kõik sujub plaanitult, on 30 x 60meetrise hokiväljaku mõõdus valged metallpiirded kahe nädala pärast Pärnus. Teoorias võiks bordüür kandja väljaku või klubi toetajate reklaame, praktikas ei usu Õitspuu, et firmad sellisest enesereklaamist huvitatud on. “Aga kui keegi toetab ja tahab oma reklaami uisuvälja ümber näha, miks mitte,” ei tõrju ta abipakkujaid tagasi.

1999. aastal loodud Pärnu Vanalinna spordiklubi tegutsebki ainult kõnealusel linnale kuuluval staadionil. Suviti mängitakse platsil pallimänge, talv on jääalade päralt.

Väikese väsinud ilmega staadionimajakese, kus on dušš ja tualett ning hoitakse ja laenutatakse varustust, ülesvuntsimiseks klubil raha ei jagu.

Linn toetab Vanalinna spordiklubi aastas 8000–9000 euroga ning lõviosa sellest haukab just talvine periood, kui kulu veele, elektrile, küttele ja koristusele on suurim.

Uisu- ja hokivarustuse laenutus annab vähe tulu ning see pisku katab vaid jooksvad väljaminekud. Kui mõni kuu juhtubki midagi üle jääma, neelab raha pidevat uuendamist vajav varustus.

Samal ajal on siin käijaid palju ja et ümberkaudsed kesklinna koolid kasutavad uisuväljakut kehalise kasvatuse tundideks, ei jõua klubi uisutajate üle arvet pidada.

Varustuse tänavusi rendihindu arutab klubi veel sel nädalal, ent Õitspuu arvab, et tõenäoliselt need suurt ei tõuse, sest hindade tõstmisega ei rikastu. Pealegi ei saa üks avalik uisuväljak kuidagi äriline ettevõtmine olla.

“Meie eesmärk on, et väljak oleks kõigile avatud ja kõik jätkuks nii nagu ennegi,” lausub Õitspuu, kes ise pani siin esimesed uisud alla 30 aasta eest.

End asjaarmastajast hokimängijaks nimetav mees põhjendab, et kui krooniline rahahäda kummitab paljusid spordirajatisi, oleneb nende töös hoidmine individuaalsest algatusest ja entusiasmist.

Tritsutajaid palju

Peale hea tahte sõltub liuvälja ülalpidamine ilmast ja ekspluatatsioonist. Kui iga päev varahommikust hilisõhtuni töötavast platsist on päeva jooksul sadu uisuraudu üle käinud, tuleb klubil öötundidel voolikust kõkse täis jääle uus veekiht peale lasta.

Kastmistöö käibki öösiti. Eraldi silumist-lihvimist ei tehta.

Ühtlasema jäävälja saaks masinfreesiga, ent sellist luksust klubi praegu endale lubada ei saa. Õitspuu märgib, et on põhjanaabritega piirete asju ajades kuulanud maad ka freesi suhtes, ja loodab, et ehk õnnestub klubil edaspidi omandada traktori taha käiv jäämasin, mis töö hõlpsamaks teeks.

Kui tali möödub suuremate suladeta, kasvab väljaku jäämass kevadeks 20–30sentimeetriseks. Paar päeva plusskraade liuväljale surmahoopi ei anna, sest kui väli soojaga äärtest lekkima hakkab, teeb öine külm sulale kiire lõpu.

Kuid uisustaadion on kogenud selliseidki talvekuid, kui bordüürid pandi püsti, ent miinuskraadide puudumisel jääväljakuni nende vahel ei jõutud.