Bert Raudsep peab teatris tähtsaks usaldust

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bert Raudsep osaleb Endlas praegu kahes lavastuses, töö käib veel kahe rolliga.
Bert Raudsep osaleb Endlas praegu kahes lavastuses, töö käib veel kahe rolliga. Foto: Ants Liigus

Pärnu Endla teatri trupiga liitus sel sügisel näitleja Bert Raudsep, kes kõige tähtsamaks teatritöös loeb usaldust nii lavastaja kui kaasnäitlejate suhtes.

Praegu näeb Bert Raudseppa Endlas lavastustes “Põrr…!!!” ja “Mees, kes teadis ussisõnu”, töö käib mitme uuslavastusega. Ta on töötanud Tallinna linnateatris, õppinud Berliinis vabu kunste ja osalenud paljudes põnevates teatriprojektides.

Olete lõpetanud 2004. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 21. lennu Ingo Normeti juhendamisel. Kuidas iseloomustaksite oma kooliaega, kursust? Kes olid meeldejäävamad õppejõud?

Mõnes lavaka lennus tekib eriline kokkukuuluvustunne ja sünergia, vahel satub osa äsja kooli lõpetanud noortest näitlejatest samasse teatrisse tööle. Kuidas on läinud 21. lennul?

Kooliaeg on mudel sellest, mis näitlejat teatris ees ei oota. See on treening, mis vaheldub tagasisidega.

Arvan, et meie kursusel läheb väga hästi, meil on tungi ja tormi – me veel paneme oma morsiklaasis vee loksuma. Me ei hoidnud kooliajal kätest ega laulnud koos ilulaule, olime pigem kogum isiksusi, aga see kindlasti ei välista sünergiat.

Mul oleks suur rõõm, kui kunagi leiaksin uuesti sellise koosluse inimesi, kellega samasuguse energia ja kestvusega tööd teha. Neilt olengi ma kõige rohkem õppinud, kuigi õppejõud on kindlasti väga olulised. Hea õpetaja nagu ka lavastaja peab hoidma fookust, mitte eesmärke oma egoga hägustama.

Saite 2009. aastal EMTAst teatrimagistri kraadi, teie lõputöö teema oli “Teater Eesti ühiskonnas. Olulisus läbi ajalehe Postimees aastal 2007”.

Mis järeldusele oma töös jõudsite: kas teater on Eesti ühiskonnas tähtis? Kas meedia kajastab teatriinimeste tegemisi, lavastusi küllaldaselt ja objektiivselt?

Mul oli selle tööga alul palju suurem ambitsioon: tahtsin analüüsida teatrist rääkivat ajakirjandust kõigi meediumide kaudu ja kümne aasta kaupa. Aga maht osutus haaramatult kolossaalseks, sestap jäin ühe päevalehe ja selle lisade aastamaterjali juurde.

Minu järeldus ei olnud väga optimistlik: liiga suure osa artikleist moodustasid teatrite enda seatud pressiteated ja promoartiklid, pealiskaudsed retsensioonid või persoonilood, kus näitlejat/teatritegijat kuvatakse kas lihtsameelse naljavestja või kellenagi, kellele väga meeldib oma koogiretsepte jagada.

Huvitav oli tollal see, et kriitikud arutasid teatriuuenduse ja avangardi võimalikkust ja olemust.

Enne Endlasse tulekut olite mõnda aega vabakutseline. Mis teatrites olete varem töötanud?

Pärast kooli lõpetamist töötasin ma kolm aastat Tallinna linnateatris. Pärast seda tegin teatritegemisse aastase pausi ja õppisin Berliinis vabasid kunste. Berliinist tagasi tulnud, otsustasin jääda vabakutseliseks ja kuigi tööd oli oluliselt vähem kui varem, oli see mitmekesine ja tekitas mulje, et ise otsustan, mida teen.

Sain töötada nii Von Krahli teatri rahvusvahelises projektis “Kas on elu pärast kapitalismi?” kui anda lasteteater Trummiga firmade jõulupidudel lasteetendusi.

Ma ei vahetaks neid kogemusi millegi vastu.

Mida oma teatrirollidest peate seni põnevaimaks? Milliste osatäitmistega olete pidanud kõige rohkem vaeva nägema? Mis teeb ühe lavastuse ja/või lavastaja eriliseks?

Mulle on olulised tööd, mis olen teinud Anne Türnpu ja Eva Klemetsiga, näiteks “Sugri error.com” Põhuteatris, “Katkuaja lood” Naissaarel. Need lavastused ei tööta rollide väljatoomise, pigem tervikuga.

Vaeva ma eriti ei näe või ei mäleta seda, ent mõnikord on keeruline aru saada, miks konkreetne materjal või teema on parajasti oluline, et seda just praegu ja nimelt nii lavale tuua. Sageli on raske usaldada ja selleta on teatrikunsti väga keeruline luua. Tahaks rohkem usaldusse uskuda. Kummitab see Hermaküla lause, et teatrit saab teha oma naise ja parima sõbraga.

Ma arvan, et hea teater on isiklik asi. Eeldus teha head kunsti on siis, kui seda segab võimalikult vähe muid asju, nagu raha, surve, edevus, oskamatus.

Mismoodi Endlasse sattusite? Kas olete varemgi Pärnuga seotud olnud? Kuidas olete Pärnu linna ja teatriga kohanenud?

Sattusin väga lihtsalt, vabakutselisus ei töötanud mu jaoks enam ja võtsin ühendust Endla pealavastaja Tiit Paluga, kes pakkus mulle kohe palju tööd.

Pärnu on mulle võõras. Mäletan, et käisin siin oma vanematega paar aastat tagasi kevadel. Oli esimene soe ilm – selline, et sai tükk aega liigutamata päikese käes istuda. Terve linn oli lahti ja hingas. Sellest päevast ma tegelikult avastasin Pärnu. Mulle meeldib väga siinne arhitektuur ja meeldib jõgi.

Siiski tundub mulle, et Pärnus mängitakse liiga palju kogu selle mere- ja suveteema peale. See on ajutine ja väljapoole suunatud. Huvitavam oleks rohkem enda tarbeks luua, kas või selles pohmellis, mis saabub turistide lahkudes ja peo lõppedes.

Kui palju ise jõuate teatris käia? Millised etendused on viimasel ajal kõige rohkem muljet avaldanud?

Mulle meeldib väga teatris käia, sestap ei tee ma seda väga tihti. Üritan hoiduda sellest, et peaksin saalis unega võitlema. Viimane lavastus, mis mulle väga korda läks, on Taavet Janseni ja Peeter Rästase Võru linnateatris välja toodud “Samuel Beckettile”. ZUGA lasteetendus “Võluvärk” Kanuti gildi saalis meeldis samuti, Endlast Ingomar Vihmari “Külmale maale”.

Praegu mängite kahes Endla lavastuses, tulekul on “Boyband”. Kas on veel rolle silmapiiril? Kas muusikalist “Boyband” tundub sündivat vinge lavastus?

Enne muusikali mängin veel detsembris esietenduvas Tiit Palu lavastuses “Ahasveeruse uni” ja kevadel Andres Noormetsa uues tükis.

Ma tõesti loodan, et “Boyband” tuleb efektne. Arvan, et kuigi muusikal on suhteliselt kerge vorm, on “Boyband” väga suure tähendusega lavastus, tema sõnum peitub meediumis endas, vähemasti Pärnule.

Millega peale teatritöö tegelete, on teil hobisid-harrastusi?

Ma ei vaja hobisid või kõrvaltegevusi. Minu töö on küllalt huvitav ja ma ei pea oma auru millegi muu tarvis kokku hoidma. Tegelen pigem oma peamiste püüdluste – teatri ja elamisega. Aastas korra tahaks sõpradega metsas matkamas käia.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles