Vampiirnaiseks ei sünnita

Igaüks meist on ainulaadne. Psühhiaatrid armastavad tõdeda, et keegi meist pole vaimust vaene. Kuid ei ole kerge töötada kollektiivis, kuhu on sattunud inimene, kes on halvategemise meister, kelle pärast nutetakse, aga kellega lepitakse. Piinlik on ju oma töökaaslase peale kaevata.

Kolleeg nuttis kogu päeva

Hommik büroos algas nagu hommik ikka: koguneti joonestuslaudade taha. Ruumis töötasid erandita naised. Oli esmaspäev ja vadistati, mis nädalavahetus toonud. Kellel laps haigeks jäänud, kes veetnud perega aega lõbustuspargis, kes võõrustanud vanavanemaid. Naiste seltskond oli elevil ja rahul, valmis rõõmsalt alustama tööpäeva.

Korraga teatas Kadi (nimi muudetud, G. N.) resoluutsel toonil: „Aga mina käisin nädalavahetusel tööl ja võiksin tänase päeva vabaks võtta, aga südametunnistus ei luba. Töö ikka ennekõike.“

Aduti: Kadil on jälle „tuurid peal“. Naised kummardusid vaikselt oma laudade kohale, ainult et Katrin (nimi muudetud, G. N.) ei saanud rahu: „No kuule, muretse endale ka mees ja lapsed. Küll hakkaksid teist juttu rääkima.“ Oleks Katrin natukenegi aimanud, mis nüüd juhtub, oleks ta oma märkuse eos alla neelanud.

„Ah nii siis on lood! Minu üle irvitate või? Olen, jah, mehe ja lapseta. Kas see annab teile õiguse mind solvata? Räägin sellest ülemusele ja te veel maksate selle eest!“ karjus Kadi korraga kiledalt ja valjusti. Ta keeras end nii järsku ukse poole, et joonestuslaud kõikus.

 Ehkki kolleegi meelemuutustega oldi harjutud, ehmatas hetk ikkagi. Kui Kadi toast välja tormas ja ukse pauguga kinni lõi, arutati välkkiirelt: „Temast võib kõike oodata, ta on etteaimamatu. Vanatüdruku värk. Aga meie hoiame kokku, eks ju. Isegi juhul, kui Tallinna ülemus kohale lendab. See pole tal esimene kord kaevata.“

Hääled madaldati poolsosinaks ja tõstatati küsimuste küsimus: mis sel Kadil ülemusega on, et too teda kogu aeg justkui pilpa peal hoiab? Taas vaeti kordi, kui Kadi õiguse saanud: kui ta ajas meelega kohvi Katrini joonestusele, kui nimetas teisi naisi loodriteks ja jutupaunikuteks, kui tõmbas nagist meelega põrandale kolleegi uhiuue jope, mis mees tollele sünnipäevaks kinkis, kui lõi oma kohvitassi vastu põrandat ja pritsmed lendasid igasse ilmakaarde …

Naised vangutasid pead nagu alati: mida teha? Sest ülemuse teada provotseerisid naised Kadit ise ja lõpuks polnud mõtet oma stressori peale kaebama minnagi.

„Mis te arvate, äkki see polegi väljamõeldis, et ta on kohapealne ülemuse silm ja kõrv? Nii ta ju ise meile ütleb. Muide, minu abikaasa oli teda eelmisel pühapäeval Tallinnas näinud, Kadi istunud meie ülemuse autos,“ avaldas Katrin. „Sel juhul pole meil üldse šanssi, et boss daami paika paneks.“

Katrini kolleeg haakus tõe-vale-teemaga ja kõneles, et Tallinna büroos räägitavat Kadist, nagu olevat ta kord abistanud üht töökaaslast lapsehoidmisel. Ja igale tuttavale, kes Kadile jalutuskäigul lapsega vastu tulnud, rääkinud ta, et see on tema laps. Lapse päris-ema saanud sellest aga teada ja lõpetanud lapsehoidmise.

Kadi „tuurid“ ei tahtnud sel hommikul lõppeda. Tagasi tuppa tulnud, ründas ta Katrinit: „Räägid siin perest ja lastest. Keegi ei taha sinu nahas olla, sest saamatu mehe naine olla on suurem häbi kui lastetuna elada.“ Kadi marssis riidenagi juurde, tõmbas sealt Katrini mütsi ja hüüdis seda väljasirutatud käes keerutades: „Ütle kõigile, kust sa selle ostsid! No ütle! Odavamat peakatet ei saagi enam olla. Keksid siin oma mehega …“

Katrin hammustas huulde, et mitte vastu öelda. Jaa, kuuldu oli tõde: mees vahetas töökohti liigagi tihti, aga nad said hakkama. Samal ajal tundis Katrin, et täna on vist tema nutupäev – Kadi oli seekord löönud valusamalt ja sügavamale kui eal. Pisarad muudkui voolasid.

Katrin joonestas ja joonestas, aga ei näinud suurt midagi, pühkis silmi ja vaatas igat joont kaks või kolm korda, et ei peaks hakkama päevatööd ringi tegema. Keegi naistest ei julgenud teda lohutada: Kadi võis koerana säärde karata. Katrin nuttis hääletult veel siis, kui mees talle järele tuli.

Naiste kartus läks tõeks: suur ülemus lendaski kohale. Ükshaaval käidi „ülekuulamisel“, aga naised hoidsid kokku, tugevamalt ja vihasemalt kui kunagi enne. Nüüd oli neil letti laduda solvang, mis Kadi lausus Katrini ja ta mehe aadressil.

Tööpäeva lõpul märkasid naised, et seekord olid Kadil pisarad silmas. Keegi ei tundnud kaasa. Seevastu läks joonestuslaudade vahel liikvele õel kirjake: „Ahaa, pealekaebamine pole aidanud, paras. Nüüd ei jää meie „daamil“ muud üle, kui intiimteenuseid pakkuda. Viljatu põld, las käia …“

Naistel oli kohati piinlik, aga nad lõid sisimas selja sirgu, sest olid nii väsinud võimukast olendist oma keskel, kes mängis kohapealset aseülemust neid igal viisil alandades. Tõsi, seekord nad nautisid oma õelust. „Kurjuse vastu saab ainult kurjusega,“ meenutas keegi kirjanik Mats Traati.

„Talle kohe meeldib hammustada, ta ju lausa toitub meie meelehärmist otsekui vampiirnaine,“ leidis enim solvatud Katrin. Nüüdsest hakatigi Kadit vampiiriks kutsuma ja hommikuti end vandeseltslaslikult lõbustama: „Ega keegi märganud, ehk oli suu juba verine? Saame rahuliku päeva.“

Saatus sundis hammustama

Kadi vanatüdrukuks pidamine oli tegelikult väär, kuna väikefirma kolleegid ei teadnud kogu tema lugu. Ei teadnud, et temalgi oli kunagi suur armastus. Nii suur, et oma printsile oleks Kadi tuhast välja otsinud kõik, mis leelõukasse kunagi kukkunud. Rääkimata tähtsusetute kodutööde rõõmuga tegemisest ja mehe igal viisil ümmardamisest. „Kui juba armastus, siis armastus,“ oli noore neiu lipukiri.

Lapseootele jäädes tahtis ta lakke hüpata. Ka mees kallistas teda, andis suud ja naeratas. Miskipärast hakkas aga lapse isa koju hilinema, isegi öid ära olema. Ühel õhtul varistas ta kogu õnnelossi: „Tead, minu meelest oleks parim, kui sa teeksid aborti. Meil on kahekesi väga hea. Ma ei kujuta ette, et mingi vääks ajaks meie õhtud ja ööd hulluks. Meil on tähtis kool lõpetada ja töökohal karjääri teha. Alles siis saab mõelda perele.“ Kadi istus, käed süles, ja vahtis ühte punkti. Seepeale röögatas mees: „Kui tahad, et koos edasi elaksime, lähed hommepäev ja teed ära!“

Kadi tahtis, et nad koos elaksid. Abordi järel oli mees hell ja õrn. Nad käisid väljas ja tuttavad kadestasid: „Nagu turteltuvid!“ Kadi oli õnnelik. Ta pihtis seda kursusekaaslasest sõbrannale, kes käis vaat et üle päeva külas. Sõbrannaga oli hea olla, koos tõsteti tihti šampanjapokaale armastuse terviseks.

Lõppes tudengiaeg ja algas karjääriredelil ronimine. Kadi sai üsna hea töökoha, elukaaslane samuti, nii et mõne aja möödudes oleks võinud pere juurdekasvulegi mõelda. Ka oli Tallinna korter hubane ja heas asukohas.

Ühel päeval hakkas Kadil tööl halb ja boss lubas ta varem koju. Koduuksest sisse astudes imestas naine: sõbranna mantel varnas! Magamistoa uksel karjatas Kadi nii, et maja kajas: tema mees oli sõbrannaga nende voodis. Kadil läks silme eest mustaks, ta vankus ja kukkus põrandale … Ärkamisest mäletab ta seda, et kiirabiarst vaatas talle otsa.

Kadi kolis Tallinnast ära väikelinna. Boss, kellelt ta abi paluma läks, suunas naise oma büroo väikelinna kontorisse. Üürile sai Kadi eramajja, kust tee tööle oli lühike ja võis jalgsi astuda.

Kui ta aga hommikuti tööle minnes lasteaiast möödus, ei saanud ta südamepõksumiseta vaadata mängivaid pisipõnne: tema laps olnuks juba niisama vana. Kui ta õhtul koju minnes märkas kaelakuti noorpaari, keeras pea kõrvale ja tundis endas irooniatulva. Kui ta kuulis vankris lalisevaid maimukesi ja nägi õnnelikke emasid, avastas ta endas põlguse.

Kadi hakkas vihkama kogu maailma. Selle eest, et temal on läinud halvasti. Eneselegi üllatuseks avastas ta endas salvamisoskuse. Kui keegi kurtis lastekasvatamise raskuse üle, näpsas Kadi: „Mis te siis neist muretsesite?“ Kui kolleegid halisesid, et jälle on laps haige, hammustas tema: „Jumal tänatud, et mul lapsi ei ole.“ Kui kolleegist kolme lapsega emal olid rahamured, näksas ta: „Muretsege veel üks juurde!“

Ema sõitis Kadit vaatama, ikkagi uus linn ja töökoht. Ühel nõrkusehetkel pihtis Kadi pisarsilmil, mis temaga kõik on juhtunud, et ta on nii-nii õnnetu ja üksik. Ema soovitas: „Muretse endale vähemalt lapski, kui meest ei taha.“

Kadile sai ema nõuandest uus eesmärk. Meestuttavaid jagus, aga siis selgus arsti juures: abort oli võtnud talt jäädavalt võimaluse last saada.

Kadi alustas ja lõpetas suhteid ning sappi aiva kogunes, kuna joonestuslaudade taga vadistasid kolleegid ikka ja jälle oma peredest, rõõmudest ja muredest. Tema oli aga täiesti üksi. Sõbrannat – issand, halasta! – ei soeta ta endale enam iial. Emalegi, rääkimata ülejäänud inimestest, ei söandanud Kadi oma viljatusest kõssata.

Ja nii otsustas ta saatuse karmi käe lööki üksi taluda. Kadi avastas, et halvustav naksak mõne kolleegi aadressil lasi tal end paremana tunda. Vahel täitis see hinge isegi hea tundega ja tõstis tuju. Temast kujunes ahistaja, kes lahkub pärast kolleegide aadressil solvangute ladumist töötoast, naeratus suul. Ta ei kuule, kuis kolleegid ohkavad: „Sai täna jälle, mis tahtis.“ Kadi tunneb end tugevana, et on olnud teistest üle ja suutnud õnnelikele taas „ära teha“.