“Mida värvilisem, seda parem, ainult läbipaistev osa kleebib nõela ümber ja eredat ei või palju olla, siis ei tule ilus,” seletab Lilli. “Paarisaja koti ringis läheb ühte vaipa ja teine pool tuleb ka teha, nii ei jää sõlmed näha ja vaip on tugevam.”

Keskkonnasäästlik vaibameister leiutas oma tehnika kolm aastat tagasi, säästes nii lõngaostmise raha. Nüüd ei rända talus ükski kilepakend prügikonteinerisse, piima- ja keefirikotid peseb Lilli seest hoolikalt puhtaks, kuivatab ära ja ribastab.

“Kui memme vaibad talle endale ütlemata eelmisel suvel Paunvere väljanäitusele viisime, sai ta seal kiita ja tasuks auraha, sest keegi ei olnud midagi sellist veel näinud,” räägib minia Vaike Pärn ja soovitab vaadata ämma kootud kindaid, sokke, salle, mis on imetlusväärsed.

“Sõrm on nooruses ära heegeldatud,” sirutab Lilli ette kurakäe nimetissõrme, millesse nõelatorke järel lehmalüpsmisel sattunud piim tekitas põletiku ja sestpeale paindub näpp nii, nagu sellel polekski ülemist liigest.