Jalakase talu peremees Aado Suur annab koduväravas männipakkudele kirvega valu. Hoop ja tümikas pakk hakkab murduma, järgmine hoop ja pakk lendab pooleks. Riit võtab kõrgust ja puudelõhkuja pisukese tööpausi.
Metskonna raudvara tunneb ümbrust nagu oma taskut
27. november 2011, 09:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ma pole muud tööd teinudki, 1951. aasta 1. aprillil läksin ametlikult metsa tööle,” ütleb Tihemetsa metskonna raudvara, sitkete soonte ja noorusliku silmavaatega mees.
“Siis olid käsisaed, kui sõjaväes olin, tulid Družbad, nüüd on moodsad saed, mis viga tööd teha, aga kätele annab vibratsioon tunda.”
Aado saetud pakud on jupid ja riita laotud halud samuti, sest tema sõnutsi peavadki pliidipuud lühikesed olema.
“Siin ümberringi on kõik metsad kvartalite viisi teada, ühe langi lõikasin üle-eelmisel aastal teist korda, lehtpuu kasvab ju kiiresti ja osa sellest metsast, mida olen siinkandis istutanud, hakkab raieküpseks saama.”
Kodutalule nime andnud jalaka kohta räägib Aado, et poisikesepõlves ronis ta teiste poistega jämeda puu õõnsusesse ja ükskord leiti kadunud vasikaski lõpuks sealt üles.
“Ilma inimese käeta ei saa metsas hakkama, harvester ei tee üksi midagi, käsitöö jääb ikka kõrvale,” arutleb Aado, olles alustanud metsatööd hobuajastul.
Läinud jõulude eel andis Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Riina Müürsepp Aado Suurele hõbedase teenetemärgi, tunnustamaks tema mitme aastakümne pikkust tööd metskonnas.