Kärsu külas pajatab metsaülema ema 60aastast lugu

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Mina tulin siia raamatupidajaks 1952. aastal,” lehitseb Elvi-Hildegard Lill albumit ja pajatab elust metskonnas.
“Mina tulin siia raamatupidajaks 1952. aastal,” lehitseb Elvi-Hildegard Lill albumit ja pajatab elust metskonnas. Foto: Urmas Luik

Rahvasuu pajatab, et Kärsu küla saanud nime Käärusoo järgi, sest Volveti parun ei suutnud nii keerulist sõna välja öelda ja nii see lühem variant maakohale külge jäigi.

Sellest ajast, kui Kärsu oli rüütlimõisa õigustes mõisamajand ja metsahärrale 1885. aastal siia ühekorruseline puidust häärber ehitati, on palju vett merre voolanud. Vahetunud riigikordi ja -lippe, kuid jäänud metskond ja selle kontor ning mühavad laaned ümberringi.

Kirjasõnas talletatud möödanikule lisab vahetu loo metsaülem Väino Lille ema Elvi-Hildegard Lill, kes Kärsus metskonna kontorimajas on elanud kuus aastakümmet, mastaapsemalt öeldes Stalini ajast.

Albumit sirvides

“Tuleva aasta 2. märtsil saab mul 60 aastat siin elatud, tulin siia raamatupidajaks. Pärit olen teiselt poolt Kilingi-Nõmmet, Sigaste külast,” alustab Elvi-Hildegard oma lugu, mis viis tutvumiseni metsaülem Vassili Lillega, abieluni ja kolme poja ilmaletoomiseni. Neist kolmest pojast kaks läksid isa rada, metsandusse.

Esialgu olidki Kärsus vaid metskonna töötajate eluruumid, kontor toodi Tihemetsast siia üle pärast sõda, 1946. aastal.

“Minu ajal olid loomad, lapsed ja töö, metsas saeti sulle-mulle-saagidega, elekter toodi külla 1961. aastal ja poodi pole meil siin kunagi olnud,” räägib Elvi-Hildegard.

Suure albumi lehelt vaatab mustvalgelt fotolt vastu metsamehe mundris mees. See on pereisa, Eesti teenekaim fenoloog Vassili Lill, kes aastail 1949–1985 töötas Voltveti, hilisema nimega Tihemetsa metskonna metsaülemana ja kelle tööd tema noorem poeg Väino jätkab. Nüüd allub metskond Tihemetsa sovhoostehnikumi õigusjärglasest Pärnumaa kutsehariduskeskusele, Voltvetis koolitatakse metsamehi nagu sõjaeelse Eesti ajal ja õpetaja Lill loeb tulevastele ametikaaslastele jahindust.

“Raamatupidaja ei olnud ma kuigi kaua, läksin Tõlla lasteaia juhatajaks. Tollal oli ööpäevaringne lasteaed, emad pidid kaks kuud pärast lapse sündi tööle minema. Meil olid hoida imikudki, esmaspäeva hommikul tegime furgoonautoga ringi, tõime lapsed kaugematest kohtadest kokku ja laupäeva õhtul viisime tagasi. Siis oli ju kuuepäevane töönädal,” meenutab Elvi-Hildegard.

Mõisaga seotud

Parunite ajaga haakub mitme inimese ja talu lugu. Elvi-Hildegardi vanaema oli Kärsu mõisas teenija, Metste talu peremehe Toomas Pärna vanaisa oli Voltveti mõisa viimane kubjas ja tema ehitatud ongi maja, milles lapselaps perega elab. Voltveti mõisa viimane metsahärra Ernst Feyerabendt püsis metsaülema ametis Pätsu ajalgi.

Kultuurimälestiseks on tunnistatud nii Kärsu mõisa peahoone kui selle lähedusse 1904. aastal ehitatud tall-tõllakuur, millel välisseintel on osaliselt säilinud laastuvooderdis.

“Meie õue peale pööratakse tihti sisse, viimati käis pühapäeval Looduse Omnibuss, paarkümmend inimest oli korraga ümber maja,” kostab metsaülem Lill, kellele metskonna kontorimaja on kodu olnud poolsada aastat. Posikeseas meeldis talle istuda isa kabinetis ja vaadata, kuidas ta oma laua taga tööd teeb. Metsaülema tööruum ei olnud tollal kontori kõige tagumises toas nagu praegu, seal olid metsnike lauad-toolid.

Tartusse põllumajanduse akadeemiasse metsandust õppima minek oli Väinole enesestmõistetav ja ta ei ole oma valikut kahetsenud. Nii et käbi on kännule väga lähedale kukkunud ja kui albumipiltide juurde naasta, seisab kõrgkooli lõpupildil metsamehe mundris pika poisi kõrval rahuloleva näoga isa nagu suunanäitaja.

Saarmoja talu

Saarde valla ühes väiksemas külas, nagu ligi 40 elanikuga Kärsu seda on, elavad Saarmoja talus vallavanem Kalle Songa ema ja isa ning nii Kalle, tema vanema venna Urmase ja õe Urve lapsepõlv on siin möödunud.

“Mina olen Saarmojal neljas põlv, see on kunagine Voltveti mõisa rendikoht,” räägib Kaljo Song, lisades, et rehetare asemele tuli ehitada uus, sest palgid oli tükati nagu pulber. “Lapsed on läinud ilma laiali, maad andsime rendile Weissile, nad on tublid tegijad: põllud haritud ja väetatud,” kiidab ta endise põllumehena hakkajate ettevõtjate tegevust, mis annab külaelule jumet nagu selle põlised elanikudki.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles