Pärandkultuur elustub lugudes

Rannametsa küla lugudest on kujunenud juba omaette sari.

Äsja kaante vahele saanud “Kodukanti” on kirja pandud Rannametsa, Muhu ja Piirumi küla lugu ehk põlvest põlve edasi antud mälestuste järgi lood peredest, kes 1949. aastal koondusid kollektiivsesse majapidamisse, kolhoosi Merikuld. Raamatu autorid on need inimesed ise: Selma Merilo, Helju Kuusk, Leo Muhuste, Leo Tischler ning paljud teised kohalikud ja nende järglased.

Jutulõimed pani kokku, trükkis ja küljendas Pärnumaa koduloolaste seltsi liige Vilve Kiisler, kelle sõnutsi kogus suure osa materjale Merilo, paljundas Rein Kiisler, kaaned tegi käsitsi ja köitis Tiiu Sild.

Raamat on valminud ühegi fondi toetuseta ja tehtud ärilise eesmärgita. See tähendab, et eksemplare on nii palju kui asjasse puutuvaid peresid.

Trend – pereraamat iseendale

Põhihuvi on põlvnemine ja sugulussidemed.

Vilve Kiisleri jutu järgi on autorite ühine huvi tundma saada ja mäletada neid, kes rajasid Rannametsa küla: kust nad tulid, mis sai nende järglastest ja kes vaatavad vastu vanadelt fotodelt.

Kasutatud on nii uusi kui varem kirja pandud mälestusi ja elulugusid, õpilaste uurimusi, ajakirjanduses ilmunud artikleid ning täiendatud neid praeguse vanema põlvkonna mäluga, et jätta teadmised lastele-lastelastele hõlpsasti kättesaadaval kujul.

Aluseks võeti Ain ja Marika Petersoni ning Pärnumaa koduloolaste seltsi vedajate Ester Kerge ja Mart Liira aastatepikkuse arhiivimaterjalide uurimise põhjal koostatud sugupuud ja põlvnemistabel, mille abil on leitud enamiku perede kauged esivanemad ja sugulussidemed, mida mäletati vaid aimamisi.

“Mäletan, kuidas Mihkel ja Volli kündsid aias maad: Mihkel oli adra taga, surus atra maa sisse ja Volli andis hobusele piitsaga valu. Järgmisel kevadel tassisid koerad selle hobuse säärekonte. Mihkel Kalbus oli uusmaasaaja. Ta ehitanud kunagi omale paadi, aga kuna see vett ei pidanud, läinud esimesel sõidul põhja, sellest oli Mihklil küljes “Titanicu kapteni” nimi,” on meenutanud Leo Muhuste.

“On aasta 1986, käin juba kolmandas klassis ja olen enam-vähem tubli õpilane. On palav maikuu päev, varsti on kätte jõudmas kooli lõpp ja algab malevasuvi. Lähen esimest aastat töö- ja puhkelaagrisse (TPLi) peete kõplama, et taskuraha teenida,” alustab Liina Kasvandik jutustust traagilisest päevast, mis viis paljud terved Eesti mehed – sealhulgas tema isa – Tšernobõli.

Pärandkultuur elustub lugudes

“Kodukant” ei ole ainus omalaadne teos. Tiiu Silla käte vahel valminud siniseid või pruune kaasi võib leida veel mitme viimastel aastatel Pärnumaal Kiislerite abiga valminud samalaadse raamatu ümbert. Vilve Kiisler mainis, et on aidanud häid tuttavaid, keda on huvitanud oma pereloo talletamine.

Nende seas on Dora-Alviine Kesper, kes aastaid haldas Kablis Jakob Marksoni majamuuseumi. Kesper kogus 2008.–2010. aastal kolme raamatusse kaptenreeder Marksoni suguvõsa kroonika ja purjelaevade ehituse loo, seejärel koolikaaslaste ja viimasena naaberkülade perede lood, mille hulgast leiab näiteks Pilvi Leesmenti Kiusumetsa küla jutu.

2007. aastal valmisid Henno Miido raamatud “Elujõud” ning “Hans Oswet ja pere”.

Esimese neist koostas Vilve Kiisler Miido päeviku järgi ja see pajatab küüditamisest ja elust Siberis 1941–1957. Teine raamat räägib Miido vanaisast, kes oli koolmeister Aaspere vallas, see on koostatud albumi ja kirjade järgi.

“Kodukandile” endale eelneb Rannametsa kandi lugude sari, mis kannab ühisnime “Talu küla olemasolu algusest” ja kuhu kuulub kolm raamatut: “Kalda”, “Suti ja Teeselja” ning “Kase”. Need räägivad küla talukohtadest ja inimestest.

Selma Merilol 2009. aastal valminud “Kalda” jäädvustab põlvnemisloo kõrval kronoloogiliselt kodukandi elu tähtsündmused.

Helju Kuuse mullu valminud “Suti ja Teeselja” rändab peale koha sisseseadmise jutu peretütrest kodumajandusõpetaja Elisabet Aluga Pärnumaa vanades külades. Fotodega täiendatult leiab sealt ka Tiina Murulaugu kirjutatud Rannametsa küla loo alates selle rajamisest.

Leo Tischleri tänavu valminud “Kase” räägib autori enda tööliselust Kasahstani uudismaal, töödejuhatamisest kommunistlikel löökehitustel Pärnus, Kaug-Idas ja Siberis.

Neid raamatuid poest ega raamatukogust ei leia, kuid nad on olemas.

Kolm vaala

Sellest, kuidas ühes vanemate põlvede kadumisega haihtumisohus vaimset pärandkultuuri talletada, kõneldigi koduloohuviliste konvendil.

Kõige rohkem käib koduloouurimise kohta Juhan Liivi ütlus “Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta”. Minevik annab meile juured, milleta vaim kiratsema hakkab. Ja mida rohkem teame oma minevikust, seda tugevamad oleme.

Selliste sõnadega võttis arutelu kokku Pärnumaa Kodukandi esinaine Eve Sikka.

“Vanasti räägiti, et ilmamaad kannab meres kolm vaala. Võib öelda, et meie oleme ka vaalad, kes seda maad kannavad: muinsuskaitse selts, genealoogia selts, koduloolaste selts ja Pärnumaa väikemuuseumide seltsing,“ loetles Mart Liira.

Eve Sikka, Pärnumaa Kodukant:

Oleme kahe jalaga pärandkultuuris

“Selle üle, mis on meie pärandkultuur, hakkasin ma mõtlema augustis, kui meile tuli külla Maapäeva välisdelegatsioon 17 riigist ja anti ülesanne tutvustada neile pärandkultuuri. Leidsin lause, mis mulle hirmsasti meeldib: “Kõikide eelmiste põlvkondade tegutsemisjäljed kokku moodustavad pärandkultuuri”.

Meie, Kodukandi omad, kes me oma kodupaigas külakultuuri edendame, oleme kahe jalaga pärandkultuuri sees.

Lähkma-Saunametsa külaselts tegutseb tsaari ajal ehitatud ja praeguseks remonditud metskonnahoones ja sealsed inimesed oskavad sellest väga huvitavalt rääkida. Soometsa külaseltsis pakutakse giiditeenust vaatamisväärsustega tutvuda soovijatele.

Tõhela külaseltsi üks eesmärke on külaajaloo uurimine, kogumine ja jäädvustamine, ajaloo- ja kultuuriväärtuste kaitsmine.

Need on vaid mõni näide sellest, kuidas külades on seda tööd tehtud. Paljud külad kirjutavad kroonikat pildialbumi vormis või on teinud voldikud. Külakroonikad on külalise seisukohast kindlasti hädavajalikud, sest sealt saab küla kohta teada palju rohkem kui niisama ringi vaadates.”

Eduard Rajari, Pärnumaa muinsuskaitse selts:

Tehnikamälestisi pole väärtustatud

„Üks meie tegevustest, mis jookseb juba läbi aastate, on Pätsi perekonna lugu ja selle väärtustamine, kaasa arvatud mälestustahvli avamine perekonna majal. Ma väga loodan, et uus omanik, kes on ajalooaldis ja nõus maja korda tegema sellisena, nagu see kunagi oli, leiab kunagi nurgakese Pätsi muuseumile, millele Eesti Vabariik tänase päevani ei ole kohta leidnud.

Käima läks loengusari, huvi oli suur ja loengud jätkuvad. Üks loengute pidamise eesmärke oli kutsuda koolidest kohale vanemaid õpilasi, kellest kasvaksid järeltulijad. Paraku tagasisidet koolidest ei tulnud, eesmärk jäi täitmata.

Head suhted on tekkinud Sindi ja Pärnu linnavalitsusega. Hingedepäeval avasime Alevi kalmistul mälestustahvli kuulsaimale pärnakale Martensile ja järgmisel aastal loodan, et Endla selts teeb linnavalitsusele ettepaneku panna mälestuskivi helilooja Karl Rammi hauale, mille koha me oleme suutnud viimase viie aasta jooksul identifitseerida.

Üht kultuuri osa, tehnikamälestisi, pole üldse osatud väärtustada. Nutt tuleb peale, kui mõelda, millised masinad võeti 1970. aastatel arvele Sindi vabrikus ja millest ei ole midagi järel või mis võeti arvele Pärnu masinatehases ja mis on lootusetult kadunud. Seal oli 19. sajandi keskpaiga tööriistu ja masinaid, mis töötasid lõpuni välja.

Muinsuskaitseametis ei olnud viimaste aastateni tehnikamälestiste inspektorit. Nüüd üks on, aga ta tegeleb oma huviala, tuuleveskitega.“

Laine Järvemäe, Pärnumaa väikemuuseumide seltsing:

Tänu koduloolastele sündisid kohalikud muuseumid

„Väikemuuseumid on tihedalt seotud kohalike kodu-uurijatega. Suuresti tänu koduloolaste kogutud esemetele sündisid meie esimesed muuseumid. Näiteks Seljametsa muuseum, mille kogudes on palju kodulooalaseid töid ja kuhu suurem osa museaale on tulnud kas otse koduloolastelt või tänu nende poolt rahva seas tehtud selgitustööle.

Kord aastas Tori koduloopäeval kohtuvad noorem ja vanem põlvkond, kes tutvustavad oma töid. Tänu neile saab jälle tükike kohalikku ajalugu talletatud.

Tori muuseum korraldab igal aastal jalgrattamatku, tutvustamaks kohalikke vaatamisväärsusi. Alguse sai see sellest, et koduloouurija Andres Toht oli kirja pannud mõne marsruudi.

Sindi muuseumis saab regulaarselt kokku kohalik ajalooklubi, muuseum on õpilaste kaudu toonud majja venekeelse kogukonna vanema põlvkonna.

Kõik muuseumid korraldavad muuseumitunde. Kool on institutsioon, kust noor saab oma peamised väärtushinnangud.“

Elve Tamvere, Are õpetaja õpilaste kodu-uurimisest:

Noored uurijad tegutsevad mitmel rindel

„Pärnumaa on piirkond, kus on toimunud juba 36 õpilaste kodu-uurimiskonverentsi. Alustati nendega 1978. aastal, vanemad meist on järvamaalased, Tallinna ja Harjumaa kodu-uurijad. Nüüdseks on Harjumaa hoopis välja langenud ja seal noorte kodu-uurijatega enam ei tegelda.

Pärnu linna ja -maa õpilaskonverentse oleme teinud igal aastal, 2003–2009 suudeti anda välja õpilastööde kogumikku „Pärandilaegas“ ja huvi nende vastu oli suur.

Pärnumaa konverentsil jõutakse kuulata ühe päevaga 24 uurimistööd, aga esitatakse neid palju enam ja üleriigilise konverentsi sõel on veel tihedam. Tublid uurimuste esitajad on kõik Pärnu gümnaasiumid, maagümnaasiumidest Audru, Tõstamaa, Sindi ja Kilingi-Nõmme, põhikoolidest Pärnu Kuninga tänava ja Vanalinna põhikool, Are, Pärnjõe, Tihemetsa ja Tori kool.

Esile tulevad ikka ühed ja samad koolid. Selle aasta üllatus oli Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse õpilane Taavi Tuisk, keda juhendas Marju Sepp. Sepp on aastaid juhendanud väga huvitavaid uurimistöid Tihemetsa põhikoolis, mis on teinud töid ka rahvusarhiivile. On teada, et tulevast sügisest seda kooli enam pole. Kui koole suletakse, kaovad koduloo-uurijadki.

Noored uurijad tegutsevad mitmel rindel: osalevad nii kodu-uurimiskonverentsidel, ajalooalaste uurimistööde võistlusel Eesti presidendi auhindadele, rahvusarhiivi fotokogude kogumisel, teevad kaastööd Eesti Rahva Muuseumile.”