Aastaid tagasi said ristitud ja leeritatud peaaegu kõik Eestis sündinud lapsed, tänapäeval lähevad leeri need, kes tahavad oma elu vaimsete eesmärkide üle järele mõelda.
Leeriskäimine paneb elu üle järele mõtlema
4. detsember 2011, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmanni sõnutsi osaleb Eliisabeti kiriku leerikursustel, mis toimuvad kevadel ja sügisel, umbes 40–50 inimest aastas.
“Mõni tuleb uudishimust, mõni sellepärast, et leeritamine on vajalik enne laulatamist, mõni on oma elus jõudnud kohta, kus tekib rohkem küsimusi, kui ta ise vastuseid suudab leida,” loetles Auksmann leeritulemise põhjuseid.
Kristluse algõpetus
Auksmann selgitas, et 100 aastat tagasi, kui ristiti peaaegu kõik lapsed, koolides anti põhjalikku usuõpetust ja pered käisid usinalt kirikus, peeti leeritamise põhiülesandeks noore inimese usu ja teadmiste kinnistamist, tema iseseisvaks eluks ettevalmistamist.
Praegu puudub poolel leerilastest igasugune usuline taust, sellepärast hakkab leerikursus pihta kristliku maailmapildi a-st ja b-st.
Leerimaterjal on kättesaadav Eliisabeti kiriku kodulehel: ülevaade antakse jumalateenistuse sisulisest ülesehitusest, sakramentide, sümboolika ja ristimise tähendusest, arutletakse Jumala ja inimese, patu ja meeleparanduse üle, uuritakse läbi piibli tähtsamad kohad, õpitakse selgeks põhipalved ja kirikus käitumine.
“Anname ülevaate, mida kristlik usk endast kujutab ning mida tähendavad inimese suhted Jumala, kiriku ja kaasinimestega,” resümeeris Auksmann. “Taotleme seda, et inimene mõtleks järele, kes ta on, mis on tema koht nii Jumala ees kui maailmas. Ei tea, kas leerilaps kolme kuu jooksul just suudab elu mõtet avastada, aga hea oleks, kui ta vähemalt hakkaks nende küsimustega tegelema.”
Kirikuõpetaja on kogenud, et tihti elavad inimesed oma elu, nagu see kestaks igavesti.
Valikud on enda teha
Eksistentsi sügavama sisu üle hakatakse juurdlema, kui elatakse läbi keerulisi olukordi, kaotatakse lähedane inimene või sõber.
Eliisabeti kirikus ei käsitleta viimastel aastatel leeriteemasid koolitunni vormis, vaid iganädalastel jumalateenistustel jutluse raames.
Õpetaja sõnade järgi pärineb selline tava juba esimestest sajanditest.
Teatud perioodil jagunes missa lausa kaheks: esimest osa võisid katekumeenid ehk usuõppijad kuulata kogudusega, teise osa ja armulaua ajaks pidid nad kirikust lahkuma.
Mõne teema üle arutletakse leerilastega siiski eraldi, rühmas.
“Leian, et oluliste teemade selgitamine jumalateenistusel jutluses tuleb kasuks teistele koguduse liikmetelegi,” arvas Auksmann. “Rühmaga koos õppimine annab aga võimaluse kuulata eri arvamusi ja põhjalikumalt arutleda.”
Kui leerikursus läbitud, tehakse kirjalik test, kus tuleb vastata läbitud teemasid puudutavatele küsimustele. Seda võib teha kodus, rahulikult omaette mõeldes. Faktide tuupimist ei nõuta, pigem tahetakse teada, kas inimene on asjadest aru saanud.
Pärast testi vestleb pastor iga leerilapsega ja soovib teada, kas ta on valmis kogudusega liituma.
Kui vastus on jaatav, toimub leerijumalateenistusel konfirmatsioon ehk kinnitamine: leerilapsed õnnistatakse ja kuulutatakse koguduse täieõiguslikuks liikmeks. Auksmanni jutu järgi jääb aktiivselt koguduse elus osalema umbes viiendik leeritatutest.
Õpetaja tunnistas, et vahel heidetakse kirikule ette leeritamise formaalsust. Arvatakse, et paljud teevad seda ainult kombe või kirikliku laulatuse pärast ja kogudusse võetakse inimesi, kes südames selleks valmis pole. Kirikumehed arvestavad siiski, et tegu on täiskasvanud inimestega, kes on ausad iseenda ja Jumala ees.
Kui inimene ei soovi konfirmatsiooni ega koguduse liikmeks astuda, pole katki midagi, pahandama ega peale käima ei hakata.
Tulevased ristiemad leeris
“Jumal on inimesele andnud vabaduse ja meil pole õigust seda ära võtta ega kedagi sundida,” möönis õpetaja. “Otsuse teeb iga inimene ise ja vahel tuleb tõsisem arusaamine alles kümne aasta pärast. Muidugi ei jaga me seda õpetust inimeste lõbustamiseks, kiriku kohus on kuulutada evangeeliumi.”
Neljapäevaõhtusel jumalateenistusel kuulasid õpetaja juttu ristimise sakramendist viis 20. eluaastates naist. Emadega kaasas olid kaks väikelast, kes nihelemata ja vaikselt teenistuse ajal paigal istusid.
Naised otsustasid leeri tulla suuresti laste pärast: sõpruskonnas tekkis mõte oma lapsed samal ajal ristida, selleks aga peavad vähemalt üks vanemaist ja ristivanem olema kristliku koguduse liikmed, milleks omakorda on vaja leeris käia.
“Tahame omavahel ristivanemateks hakata,” seletasid Angeelika ja Heleri. “Detsembri lõpus on leeritamine ja kohe varsti pärast seda laseme lapsed siin ristida.”
Sõbrannadest noorim, 17aastane neiu tunnistas, et temalgi on plaan tulevikus lapsi saades nad ristida. Kaaslased nõustusid, et ristimise komme on ilus ja nad usuvad selle kaitsvasse jõusse.
Osa noortest naistest on käinud seitsme-kaheksa-aastasena pühapäevakoolis, mõnel palvetas kodus vanaema. Kuigi leerikursustel käimise kohta on mõni tuttav naljaga pooleks öelnud, et ärgu “kirikuvärgiga” väga üle pingutagu, peavad sõbrannad nii leeri kui kirikuskäimist täiesti tavaliseks asjaks. Kõige enam meeldib neile jõulujumalateenistuste eriline atmosfäär, selle ilu, muusika ja pühalikkus.
“Kindlasti käin pärast leerikursust kirikus edasi, kas just igal pühapäeval, aga mõnikord ikka, see annab hingerahu,” arvas Angeelika. Heleri lisas lõpetuseks, et tema meelest on jõululaupäeval kirikusse minek niisama loomulik tava kui kalmistul omaste haudadel küünalde süütamine.