Endla möödanik talletub teatrimaja arhiiviriiulitel

Anu Villmann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endla teatri müügiassistent Ilona Smeljanski on aastaid hobina teatrimaja mahukat fotoarhiivi korras hoidnud.
Endla teatri müügiassistent Ilona Smeljanski on aastaid hobina teatrimaja mahukat fotoarhiivi korras hoidnud. Foto: Urmas Luik

Pärnu Endla teatri fassaadi taga asub pisike, madala lae ja akendeta arhiiviruum, kuhu viib kitsas ja järsk metalltrepp.

Tõtt-öelda on sääraseid kambreid majas kaks: teine teisel pool peasissekäiku. Üks on kasutusel arhiivi, teine hoiuruumina. Arhiivi uksed, mille tagant pea vertikaalne astmestik üles viib, ei avane koridori, vaid kabinetti ja on võõraste pilkude eest üsna varjul. Esimest korda teatri arhiivi sattudes jääb mulje, justkui oleks tegu eriti salastatud kohaga, ning seda põnevam siin on.

Ehkki Endla arhivaar Tiia Ots ütleb, et teatri arhiiv on kõige tavalisem asutuse arhiiv, kus säilitatakse põhitegevuse, juhtimise ja raamatupidamisega seotud dokumente, jutustavad hoolikalt pappkarpidesse peidetud paberid majast ja tema inimestest palju enam kui kuivad arvandmed.

Toimikud ja seletuskirjad

Arhiivi säilikutest peab Ots huvitavamateks põhitegevust puudutavaid dokumente, eeskätt isikutoimikuid ja fotosid. Neid on palju kasutatud Endlat puudutavates raamatutes. Isikutoimikutest vanimad pärinevad 1930ndatest.

“Toimikutesse korjati kõikvõimalikku materjali. Peeti arvestust inimese töökohtade, sealhulgas ametite kohta, mida inimene pidas enne teatrisse tulekut. Siia koguti kõik seletus- ja lähetuskirjad ning iseloomustused,” loetleb Ots.

Toimikutes sisalduvates kaebustes selgitatakse näiteks, miks üks või teine osatäitja õigeks ajaks etendusele ei jõudnud. Seletuskirjas antakse tihti vastuseks, et näitleja ei saanud tööd teha, sest oli purjus.

Arhiivis on hoiul teatri töötajate palgalehed, millest varaseimad pärinevad Teise maailmasõja eelsest ajast.

Põnevaks materjaliks peab arhivaar inspitsientide päevikuid alates aastast 1967. Päevikusse kirjutas inspitsient, kuidas trupil väljasõidul läks, mis toimus, kes oli juua täis, kes unustas midagi maha.

Väärtuslikuks arhivaaliks nimetab Ots Endla kunagise dramaturgi ja kunstilise juhi Ülev Aaloe kogutud artiklite kogu. “Tegemist on päris mahuka koguga, sest Aaloe on raamatusse lõiganud ja kleepinud kõik artiklid, mis ajalehtedes-ajakirjades Endla teatri või näitlejate kohta ilmunud. Kui mälu mind ei peta, algab album 1930ndatel ilmunud artiklite väljalõigetega. Minule oli kogu leidmine huvitav avastus, sest on tänuväärne, et keegi on viitsinud artiklite otsimise, lõikamise ja kleepimisega tegelda. Aaloe on teatri patrioot,” kiidab Ots.

Endlas on tallel üle 15 000 foto, vanimad neist aastast 1914. Arhiivis säilitatakse ühe eksemplari kaupa lavastuste plakateid ja kavu.

Hobi korras arhiveerima

Tiia Ots on Endla arhiivi hoidnud korras aastast 2005, varem oli säilikutega tegelemine juhiabi töö. Mõningane loominguline segadus on teatrimajale küll väga loomuomane, ent kuna teatrist küsitakse ikka ja jälle materjale ajakirjandusse, raamatutesse ja televisiooni, otsustas Endla müügiassistent Ilona Smeljanski 1992. aastal, et asub oma põhitöö kõrvalt teatri fotosid arhiveerima.

“No ma olen üks vanemaid töötajaid siin ja piltidega hästi kursis. Nooremad kolleegid ei teadnud peast, milliseid pilte meil kõik on, ega osanud otsida, kui fotosid küsiti. Kui mul oli kõik oma käe järgi seatud, oli hea otsida,” meenutab 1967. aastast Endlas töötav Smeljanski.

Mingisugune piltide säilitamissüsteem oli arhiivis muidugi olemas, aga see ei toiminud nõnda nagu vaja.

“Pildid olid dokumendihoidlas riiulites kronoloogiliselt enam-vähem õiges järjekorras, aga kuna paljud neist olid tähistamata, oli vajaliku foto leidmine paras õudus,” muljetab Smeljanski.

Pahatihti läks nõnda, et väljalaenatud fotode patakas pandi suvaliselt tagasi. Et jäädvustused sedasi kaootilises segaduses ei oleks ja et neist vajaminev hõlpsalt üles leida, nuputas Smeljanski oma hoiusüsteemi. Ladus fotod aastate kaupa kastidesse, kirjutas karbile aastaarvu ja lavastuste nimed.

Naine nimetab fotode kordaseadmist tagantjärele sogatööks, sest tal tuli tihti tuvastada, kust lavastusest foto pärineb või kes üldse pildil on.

Isikute ja lavastuste kindlakstegemisel oli abiks näitleja Eha Kard, kes töötas teatris varasemast kui Smeljanski.

Vahel oli naistel mõne tundmatuseni grimeeritud näitleja äratundmisega tükk tegu. “Siis süvenesime detailidesse. Vaatasime, kas võib olla selle inimese profiil või on näitlejal rolli tarvis grimmiga nina moonutatud ja tegu on kellegi teisega,” meenutab Smeljanski.

Nimi pildi taha

Hiljem oli Smeljanskil lavastustega seotud fotode korrastamisel aluseks dramaturg Ivar Põllu koostatud uurimistöö tükkidest, mis kunagi Endlas välja tulnud. Selle järgi otsis Smeljanski lavastuste kohta fotosid, mis arhiivis puudu olid.

Kuigi Smeljanski hobi korras komplekteeritud fotoarhiiv on nüüdseks kolitud teatri arhiivi, leidub nii teatrimaja peal kui arhiivis ikka veel pilte, millel jäädvustatud isikuid pole suudetud tuvastada. Smeljanski osutab arhiivis riiulile, kus seisavad kollases ümbrikus mustvalged ülesvõtted, ent oh häda!, piltide taha pole peale fotograafi nime muud kirja pandud.

“Ma tahan inimestele südamele panna, et kirjutage oma isiklikele piltidele kohe taha, kes seal peal ja mis aastal need pildid tehtud on. Pärast näeb kurja vaeva selgitamisega, kes piltidel on. Mälu ei saa usaldada,” teab Smeljanski.

Markantseid leide naine pildipanga korrastamisest välja tuua ei oska, sest peab kogu tehtud tööd ühtviisi põnevaks.

Tänu teatri fotoarhiivi tundmisele on Smeljanski koostanud näitlejate juubeliteks piltidest ülevaatenäitusi ja pannud fotodest kokku kinkealbumeid. Jändamine fotodega tasus end ära ka 2008. aastal ilmunud Endla teatri bibliograafilise leksikoni kokkupanekul, mida Smeljanski koostas kahasse Endla direktori Ain Roostiga.

Kõrvu fotode korrastamisega asus Smeljanski korraldama kavamajandust. Pani kavad aastate järgi kausta ning siis selgus, et nii mõnegi lavastuse kava on kadunud. Kui Ots asus arhivaarina ametisse, võttis ta töö üle.

Lehes avaldati üleskutse, et kel on Endla vanu kavasid, võib teatrisse tuua. Otsa sõnutsi tõid inimesed üleskutse peale teatrisse materjali, millest teatril endal aimugi polnud. Kavu, tõsi, toodi vähe, aga üks naine loovutas mitu vanemat fotot, mida Endlal ei olnud.

Otsa jutust selgub, et Endla arhiivis pole hoiul fotode negatiive ega slaide, aga võiks olla, sest originaaliks loetakse just negatiivi, mitte ilmutatud pilti. Paberkandjal foto on koopia, seda võib olla töödeldud-retušeeritud.

“Kui keegi raatsib anda meile teatrit puudutavaid negatiive või muud teatriga seotud materjali, võtame heal meelel vastu,” lubab Ots.

Arhiivis ei hoita praegu videofilme ega ole ühtegi CD-l säilikut. Need kolivad siia tulevikus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles