Üheksandad Pärnu ooperipäevad, mis sel aastal suveperioodist talveaega kolisid, tõid Eesti ooperihuvilistele vaadata ja hinnata 1987. aastal asutatud uuendusmeelse Peterburi ooperiteatri lavastuse “Lucia di Lammermoor”.
Moodne ooperilavastus püsis hea maitse piires
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ooper esietendus 1835. aastal Napoli Teatro di San Carlos ja menu on Lammermoori neiu lugu saatnud maailma suurematel ja väiksematel ooperilavadel tänini.
Eestiski on selle imeilusa muusikaga ooperi poole pöördutud, Estonia teatris on “Lucia di Lammermoor” lavale jõudnud 1970 (lavastaja Paul Mägi) ja 1984 (lavastaja Arne Mikk), Tartu Vanemuises esietendus ooper 1999. aastal (lavastaja Taisto Noor). Ilmselt on paljudel eakamatel ooperisõpradel meeles Margarita Voitese Lucia, mis oli üks meie ooperiprimadonna tipprollidest.
Tänapäevane sõnum
Peterburi ooperiteatri looja ja “Lucia di Lammermoori” lavastaja Juri Aleksandrov oli otsustanud bel canto ooperitele omase konservatiivsuse lavastuslikus plaanis hüljata, ooperi modernseks muuta ja meie aega tuua, tehes seda nõnda osavalt, et muusikaline külg ei kannatanud.
Sõnum, mis Aleksandrovi looduga kaasnes, tekitas hinges pakitsust ja sobis Donizetti meloodiatega eelkõige tänu esituse kvaliteetsusele.
Moodne lavastus ei pruugi kõikidele meele järele olla, samal ajal ei muutunud ooper kordagi labaseks ega ületanud hea maitse piire. Elu ja aeg teevad oma korrektiivid niisuguses konservatiivses žanriski, nagu seda on ooper, kusjuures lavastaja sõnum on maailmas päevakajaline. Sellega haakusid süngetes toonides lavakujundus (kunstnik Vjatšeslav Okunjev), vampiirlikult tontlik valgus (valguskunstnik Igor Tupikin) ja kahe klanni erinevust rõhutavad kostüümid.
Vaoshoitud emotsionaalsus
Pärnu kontserdimajas kõlavad pea kõik hääled, kes vähegi hääle mõõdu välja annavad, sest saali akustika on sedavõrd hea. Kui aga tegu on laulda oskavate inimestega, on tulem ülihea. Seda väljendit võib kasutada Peterburi ooperiteatri solistidegi kohta, kes moodustasid ühtlaselt tugeva ansambli.
Lucia partii kuulub lüüriliste koloratuuride raskemate partiide hulka, Lucia kuulsas hullumise stseenis tehakse tavaliselt kupüüre ja seda stseeni tervikuna kuuleb ooperilavadel harva (erandiks New Yorgi Metropolitan Opera), kuid isegi lühendatud kujul eeldab ta solistilt palju. Ja õnnestunud hullumisstseen ei jäta kedagi külmaks.
Lucia rolli laulnud Jevgenia Kravtšenko sai keeruka partiiga kenasti hakkama, tema fraas oli tundeküllane ja sujuv, koloratuurid puhtad ja ettekanne parajal määral hingestatud. Tagasihoitud emotsionaalsusega tõi ta publikuni lavastaja sõnumi. Kõige ehedamalt mõjus Kravtšenko teises vaatuses.
Üldse oli ooperi teine pool esimesest õnnestunum. Kavatiini ja hullumisstseeni kõrval pakkusid elamuse duetid, milles Kravtšenko osales, seda nii Enrico (Sergei Kalinov) kui Edgardoga (Sergei Aleštšenko). Kuigi tekkis tunne, et Kravtšenko on pigem lüüriline kui koloratuursopran, kandis ta Lucia partii täies mõõdus välja. Eriti kaunilt mõjus solisti keskregister.
Selle ooperiõhtu täheks kujunes Edgardo osas laulnud tenor Sergei Aleštšenko. Oleme harjunud Edgardo partiid kuulama dramaatilisemate ja jõulisemate tenorite esituses ja selles plaanis oli Aleštšenko veidi tavapäratu Edgardo, ent laulis nauditavalt. Tema lüürilise koega tenorit iseloomustavad kergus ja puhas kõla ning registrite ühtlus.
Aleštšenko on hea bel canto tenor, kellele peaksid sobima Donizetti ja Bellini kirjutatud partiid. Ooperi kolmas vaatus, mille Donizetti on üles ehitanud eelkõige tenorile, oli mõjuv ning Aleštšenko viimased fraasid läksid hinge.
Edgardo kolmanda vaatuse aariast ja duettidest Luciaga kujunesid ooperi tõmbenumbrid. Enricot laulnud Sergei Kalinovil on jõuline, kohati dramaatilise värviga bariton, mis selle osaga sobis. Nauditavad olid tema ülemine register ja rollikäsitus, mis lavastaja ajakohasuse taotlusega haakus. Enrico ja Lucia duettki sujus ladusalt.
Raimondot laulnud Vladimir Feljaueril on sügavakõlaline bass, kuid ülejäänud solistide kõrval jäi tema etteaste kahvatumaks.
Ühtlane ja huvitav tervik
Sageli on ooperietendustes mõni osatäitja parem ja teine kehvem, see omakorda takistab ooperi täielikku nautimist. Peterburi ooperiteatri puhul see tendents puudus. Ühtlane tase kindlustas elamuse. Ka teatri väikesearvuline, kuid oma ülesandega suurepäraselt toime tulnud koor väärib kiidusõnu.
Usun, et lavastaja kavalehel välja toodud sõnum pani mõnegi inimese mõtlema selle üle, kuivõrd edukalt annab ühendada sügavat ja traditsioonilist tänapäevasega, rikkumata sealjuures muusika ilu. Väärtust kannab eelkõige tervik, olgu ta olemuselt konservatiivne või modernne. Terviku Peterburi ooperiteatri “Lucia di Lammermoor” moodustas.
Gaetano Donizetti “Lucia di Lammermoor”
Dirigent Aleksandr Goihman
Lavastaja Juri Aleksandrov
Osades Jevgenia Kravtšenko, Sergei Aleštšenko, Sergei Kalinov, Vladimir Feljauer, Larissa Pominova jt.
Peterburi ooperiteater 9. detsembril Pärnu kontserdimajas.