Pärnu aastalaada hiilgeajad ja hääbumine

Aastalaada põlistas laulu sisse panemisega Arno Vihalemm:

Mina olen pärit Pärnust. Aastalaada ajal

oli mind sääl, paljasjalgset, igal pool jah vaja.

Karusselli-hobusel ma ringiratast sõitsin,

mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Millal Pärnu saksalaadad alguse said, peavad selgitama medeivistid. Mina sain selgeks niipalju, et juba Rootsi ajal ehk 17. sajandil toimusid Pärnus aastalaadad ja meie kaupmehed üritasid keelata Karksis ning Viljandis toimuvaid laatu.

Vene ajal korraldati Tartus kolm nädalat kestnud aastalaata jaanuaris. Kohalike kaupmeeste huvides ei peetud aastalaatu Narvas ega Tallinnas.

Tallinnas taastati aastalaat jaanilaada nime all alles 1787. aastal. Viljandi laat kaotati, vähetähtsaks muutusid Paide ja Rakvere laat. Pärnu aastalaat elas edasi: algas ikka juuli keskel ja lõppes pooles augustis.

Pärnu saksalaata korraldati läbi mitme sajandi. Katkestused olid tingitud ainult relvade tärinast. Siia voolasid kokku nii kodumaa kaupmehed kui suurlinnade Moskva, Peterburi, Riia kaubamajade ning äride esindajad. Tuldi isegi Kaukaasiast.

Enamik kaupmehi olid sakslased, maamees või Vana-Pärnu kalamees Peterburi suurkaupmehe jutule ei trüginud. Seepärast kutsutigi seda laata tavalaatadest eristamiseks saksalaadaks.

Alles 19. sajandi lõpukümnenditel hakkas saksalaat oma tähtsust kaotama, sest tänu liiklusolude paranemisele said Eesti linnade kaupmehed tellida kaupa Venemaa suurematest keskustest. 1870. aastal jõudis rong Eestisse, purjelaevade kõrvale tulid aurulaevad, appi asus telegraaf.

Aastalaada puhtäriline külg kahanes ja asemele tulid mitmesugused lõbustused, nagu karussellid, nukuteater, tsirkus, loomaaed. Pisitasa muutus aastalaat lustiürituseks.

Aastalaada asukohad

Selle kohta, kus ja kuidas keskajal saksalaata peeti, andmeid ei leidnud. Küllap ikka majaomanikelt üüritud ruumides. Pärast linna ümbritsenud muldvalli laialikühveldamist ja vallikraavi täitmist tekkinud tühermaal piisas laadale ruumi.

Laadaputkad löödi püsti seal, kus praegu asuvad Vanalinna põhikool ja kesklinna koolide võimla. Kohal polnud viga, aga paraku oli naabruses Eliisabeti kirik. Laada ajal oli kirikuõpetaja kimpus kogudusega, sest tema tallekesed kippusid uudistama sitse-satse ja muid laadalõbusid.

1890. aastal sai koguduse õpetajaks Ferdinand Hasselblatt (1861–1934). Noor ja energiline kirikuõpetaja kulutas niikaua raekoja uksi, kuni aastalaat viidi Ülejõele Laadaplatsile, mida praegu tunneme Noorte väljaku nime all.

Kolimine Nikolai tänava äärest ja kiriku naabrusest toimus 1896. aastal.

Tavaliselt olid ammusel Laadaplatsil ühe-kahepäevased jaani-, mardi-, jõulu- ja muud laadad.

Kaup- ja muude meeste reklaamid

”Riia magasin. Austatud Pärnu ja ümberkaudse rahvale annan ma teada, et ma otse kui ennegi, nõnda ka see aasta ühe suure ja täieliku mode-, kalanteri-, peenikese- ja teraskauba laagriga Pärnu aastalaadale tulnud olen. Rohkest osavõtta palub Elias Bichowski. Kaupluse koht: Saschofi majas, aastalaada platsi ääres.” (Pernausche Zeitung 1.08.1886)

1894. aasta nädalakirjast Linda pärinevad järgmised kuulutused.

”Aastalaada platsi peal suur Ameerika võõramaa-loomade-kogu ja panorama. Peale palju muude loomade on näha kõige suurem madu maailma peal, kes 24 jalga pikk. Austusega Gribel & Schiffmann.”

“Schütsoni tsirkus aastalaada platsi ligidal, hra Pulsi platsi peal. Igal õhtul kell 8 suured kunst-etendused.”

“Aastalaada platsi ligidal hr Pulsi platsi peal esimest korda Pärnus E. Reimersi Ameerikamaa tent-tsirkus annab igal päeval kell 8 õhtul suured kunst-etendused.”

”Veel olid 24. juulist kuni 10. augustini laada platsil näha imed kõigest 5 maailma jagudest. Kõige tähtsamad kohad ja kujutused alt ja ülevalt ilmast. Suur võidu püssilaskmine kingitustega. Suur elektri proovi maasin, kus neiud ja peiud võivad teada saada, kuda mehele minek ja naese võtmine on. Kunst päeva-pildi ülesvõtmine kõige rutemalt ja kõige paremasti. Karl Treufeldt.”

1899. aasta laat lõppes viimase pühapäeva õhtul suure rusikasõjaga. Mõni pea löödi lõhki ja nägu veriseks. Üks vaeseke viidi haigemajja poolalasti.

Eestiaegne tingeltangel

Eesti Vabariigi ajaks oli aastalaat muutunud puhtakujuliseks tingeltangliks.

Laadaplatsil olid pikad telgiread pudukaubaga. Kaubaproovid olid riputatud telgi ette nöörile. Eraldi oli toiduputkade rida, kus samuti olid välja riputatud vorstijupid, vesikringlid ja saiapätsid. Toidu allaloputamiseks võis osta vaadikalja.

Laadaplatsi tagaküljel asusid kiirfotograafid, tsirkus ja loomaaed. Ei puudunud pikk rida vahvliküpsetajate putkasid. Omaette nurgakese moodustasid kirjanduse müüjad, kellelt sai osta kõmukirjandust.

Paljudes toiduputkades äritseti tasahilju viinaga. Putka tagatoas võis asuniku hinge alla keerata ja tükikese soolast suupistet peale võtta. Loomulikult läksid meeste meeled pärast saiaputkade külastamist vahel ägedaks ja peeti rusikalahinguid. 1932. aastal ei suutnud politseinikud purjus kaklevate meestega hakkama saada ja appi tuli kutsuda sõjavägi. Loomulikult järgnes sellele vastukaja: ”Mädapaise tuleb kõrvaldada.” (Pärnu Päevaleht 17.08.1932)

1932. aastal avati aastalaat, nagu seda läbi ta ajaloo tehtud oli, kellade helistamisega. Kohal oli Soome tivoli Kaleva, kuhu kuulusid tsirkus, elektrikarussell lennukitega, tantsulava, tervishoiunäituse tare mitmesuguste inimtõugude ja vanade piinariistade demonstratsiooniga, õhuturnijad, kiirpiltnikud, mustkunstnikud, ennustajad.

1934. aastal oli Laadaplatsil 4.–20. augustini Empire tivoli. Lennukitega elektrikarussellil viis lend seitsme meetri kõrgusele, rataskarussellil koguni 20 meetrit taevasse. Empire teatris astusid rahva ette lemmikklounid Max ja Lex, liliputtide koor, esitati vene laule-tantse, idamaiseid tantse, Jaapani mänge, Pariisi šlaagreid. Tivolist ei puudunud loomaaed, surmasõit mootorrattal, õnneratas, rõngaheited, murukeegel.

Palju aastaid tegutses Pärnu aastalaadal konferansjeena Voldemar Puusepp (? – 1935), tuntud Löru nime all. Kabareenäitlejana lavastas ta igal aastal Pärnus aktuaalset teemat kajastava jandi, kus soeti kohalikke tegelasi. Kui linnanõunik R. Mathiesen raha kõrvaldas, oli laval ”Nõunik misside küüsis”. Rahvas jooksis Löru teatrile tormi.

Aastalaat löögi all

1935. aasta augustis arutas Pärnu linnavolikogu aastalaada teemat. Pärnu politseikomissar oli esitanud volikogule kirja, milles märkis, et aastalaat on oma aja ära elanud ja üldise korra huvides oleks soovitav kustutada see Pärnu laatade nimekirjast.

Linnapea Oskar Kask leidis, et laat toob siiski linna iga aasta augustis kaubanduslikul alal teatavat elevust. Küll olevat tarvis laadalt kaotada korralagedused ja muuta see mõistlikuks lõbustuskohaks. 15 poolt- ja kolme vastuhäälega halastati aastalaadale.

Aastalaadal juhtus imelugusid. Nii jäi 1937. aasta augustis Laadaplatsil liikuva elevandi alla Anna Tammissaar ja sai muljuda.

1938. aasta augustis tegi linnavolikogu erakorralisel koosolekul linnavolinikust sotsiaalminister Oskar Kask ettepaneku aastalaada korraldamine lõpetada.

Enesekriitiliselt märkis Kask, et linnapeana oli ta omal ajal aastalaada jätkamise poolt, kuid nüüd pole aastalaat enam laat, vaid üks tolmav plats, kahjulik inimeste tervisele, ja odavate lõbustuste esitamispaik, mille asemel võiks rahvale korraldada sisukamat meelelahutust.

Volikogu leidis, et aastalaadast linnakassasse laekuvad 1500 krooni saaks teenida muude lõbustuste korraldamisega kas või põllumeeste seltsi näituseplatsil, ja aastalaat jäetigi 1939. aasta laatade nimekirjast välja.

30. augustil 1938 koristati Laadaplatsilt putkasid. Kaupmehed, trikimeistrid, kiirfotograafid panid kurval meelel oma asju kokku, sest lõppenud laat pidi jääma viimaseks.

Aastalaada triumf

1939. aastal äratati aastalaat ometi ellu. Pärnu linnapea asetäitja otsus 17. juulist esitati siseministrile kinnitamiseks. Selle otsusega korraldati aastalaat Pärnu põllumeeste seltsi näituseväljakul Tallinna maanteel, kus praegu asub Härma keskus.

Kokkuleppe kohaselt jagasid linn ja põllumehed aastalaada tulu pooleks. 6.–26. augustini toimunud laadal osalemise vastu tundsid huvi kaupmehed kogu riigist.

13. augustil külastas laata umbes 5000 inimest, kaupmeestel ja lustipakkujatel oli hea päev. Lisabussid tõid rahvast maalt linna ja näituseväljakule sõitvad autobussid olid inimesi täis kiilutud. Laada viimasel pühapäeval oli 3000–4000 külastajat. Näituseväljaku väljarentimisest sai põllumeeste selts ligi paar tuhat krooni tulu.

1939. aasta aastalaat jäigi viimaseks. Järgmisel aastal pakkus uus võim rahvale uutmoodi tsirkust miitingute ja rongkäikudega jälle uues kohas ehk Vabadusväljakul.