Hiljuti teatati ETV saates, et grupp kunstiinimesi on otsustanud jäädvustada Teises maailmasõjas langenud eesti poiste mälestust, kes võitlesid Punaarmee, Saksa ja Soome mundrites.
Theodor Närep: Sõdurid eri vormides
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neil poistel ei olnud sageli valikut, sõjamöllu sattuti keerulistest oludest. Olin minagi üks neist, kellel tuli läbi teha põrgulik sõjatee, vangilaager ja asumine.
Kui neile, kes sõjas hukkusid, taheti paigaldada mälestustahvel toomkiriku seinal, oli peapiiskop Andres Põder selle vastu, väites, et pole sobiv neid poisse koos mälestada.
Olen nördinud ja lausa solvunud kirikupea sellisest seisukohavõtust. Kes siis veel peaks otsima lepitust ja mälestust kalliks pidama, kui mitte kirik?
Minu sõduritee algas 2. juulil 1941. Kui sõda juba käis, kutsuti mind vene keele kursustele, kus olime kohustatud käima paar korda nädalas. Olin kutsealuste nimekirjas ja kui õhtul koolimajja jõudsin, oli osa poisse juba kohal. Siseuste juures märkasin relvastatud valvureid, üks punaarmeelane, teine punase käesidemega erariides isik. Välja enam kedagi ei lastud ja vene keele õppimist ei toimunud.
Klassi sisenes keegi poliittöötaja, kes rääkis kanges eesti keeles, et alanud on sõda ja meil, noortel meestel, tuleb minna “isamaad” kaitsma. Viibisime kooli ruumes kogu öö. 3. juuli hommikul viidi meid vahi all Mere puiesteele Ammende aeda. Sinna kogunes vähemalt 300 noort meest, võis olla rohkemgi.
Küsisin luba minna töökohta Papiniidu raudteejaama. Saatjaks anti püssimees. Jaamaülem kirjutas tõendi, et töötan raudteetranspordis ja mind vajatakse seal. Läbisime arstliku komisjoni, laua taga üks valges kitlis onu, paar Vene sõjaväelast ja tõlk. Kui näitasin oma tõendit, vaatas tõlk seda ja ütles midagi venelasele, kes seepeale viipas käega: käib küll!
Õhtupoolikul viidi meid vana silla juurde, kus olid haruteel kinnised kaubavagunid. Õhtuhämaruses algas sõit mööda kitsarööpmelist Tallinna poole, vagunis 50-60 poissi. Tallinnas viidi meid Lauluväljakule ööbima. Järgmisel hommikul saadeti tööle riigi viljaaitade juurde vilja vagunitesse laadima, aga poisid tegid rohkem nalja kui tööd.
Õhtul konvoeeriti meid sadamasse, laevale Marat. Edasi läks sõit Leningradi, Moskvasse, Uljanovskisse, siis laevaga mööda Volgat Saraatovi oblastisse, kuskile Pugatšovi linna lähedale sõjaväelinnakusse.
1942. aasta talvel koondati Eesti laskurkorpuse moodustamiseks kokku eesti mehed üle kogu NSV Liidu. 1942. aasta suve veetsime Siberguli sõjaväelaagris. Sügisel algas rindele sõit, mis oli omaette Kolgata. Jalgsi tuli minna 400 kilomeetrit. Detsembri algul saabusime rindepiirkonda. Meie 925. polk sai tuleristsed 17. detsembril 1942. Kandsime raskeid kaotusi. Samal ajal võitles minu noorem vend Velikije Luki all Saksa armees, tema oli vahepeal sinna värvatud. Seega vend venna vastu.
Jaanipäeva paiku 1943 arreteeriti mind ja veel palju poisse. Mulle pandi süüks, et olin korduvalt keeldunud komsomoli astumast ja olevat soovinud vaenlase poole üle joosta ning suhtuvat vaenulikult nõukogude võimu. Mõisteti kaheksa aastat laagrit ja kolm aastat asumist.
Saatuse ime läbi olen veel elus. Minuealisi sõdurpoisse on elus vähe. Ma ei mõista, miks mina ja mu langenud kaaslased ei vääri mälestamist ja leppimist, nagu arvab meie kirikupea. Vaen ja vihkamine pole kellelegi kasuks tulnud.
Kui andestame üksteisele ja unustame möödunu, võidame üheskoos kõik eluraskused.