Lastelavastus võlub vahva video ja toreda tantsuga

, teatrisõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurepärase plastika ja tantsuoskusega veetles publikut tumma printsessi kehastanud Kaili Viidas, Aladdini rollis Sten Karpovi tantsunumbrid olid samuti hästi sooritatud.
Suurepärase plastika ja tantsuoskusega veetles publikut tumma printsessi kehastanud Kaili Viidas, Aladdini rollis Sten Karpovi tantsunumbrid olid samuti hästi sooritatud. Foto: Ants Liigus

Lõppenud nädalal tõi Pärnu Endla lavale uhiuue lastelavastuse „Aladdini imelamp“.

Teater reklaamib tükki kui värvikat idamaa muinasjuttu lauludega. Ette rutates olgu öeldud, et etenduses leidus tõesti nii laule kui värve, kuid seda kõike võinuks olla palju rohkem.

Lummav printsess

Lõviosa loost moodustasid lasteetendusele pisut pikad dialoogid kahe–kolme tegelase vahel. Tekstki tundus lasteaiaealisele kohati raske (näiteks mõisted “altkäemaks”, “võlad”, “pea jagu lühemaks tegemine”, väljend “Allah olgu sinuga”), kuid kui enne on nähtud samanimelist filmi või loetud Aladdini muinasjuttu, pole süžee jälgimine keeruline.

Päris pisikestele teatrisõpradele aga seda lavastust soovitada siiski ei julgeks, pigem on teatrirahvas tükki tehes mõelnud kooliealistele.

Murelikuks teeb viimase aja lastelavastuste puhul trend, et kui tahetakse lapsi saalis naerma ajada, hüütakse lavalt rumalaid sõnu või lüüakse kellelegi jalaga tagumikku ja ongi nalja nabani. Olen kindel, et lapsed mõistaksid peenematki huumorit.

“Aladdini imelambi” laulu- ja tantsunumbrid olid iseenesest kenad, kuigi idamaa loost eeldaks, et säravates kostüümides lauljaid-tantsijaid oleks laval märksa rohkem. Tahtmata midagi ette heita näitlejate laulu- ja/või tantsuoskusele, jäid tegelaste soolonumbrid suurel ja üsna hõreda kujundusega laval lahjaks.

Ainus, kes tõesti lummas ja publikut suurepärase plastika ja tantsuoskusega võlus, oli tumma printsessi kehastanud Kaili Viidas. Usun, et selles õnnestumises on suur osa lavastuse koreograafil Renate Valmel.

Aladdini kehastanud Sten Karpovi tantsunumbrid olid samuti täitsa hästi sooritatud. Laulude puhul häiris liiga suur tämbrivahe osa näitlejate loomuliku ja helisalvestusena kõlanud hääle vahel. Seda saaks kindlasti teha paremini, kuna vaataja ei peaks aru saama, et näitleja laul tuleb lindilt ja laval olles ta vaid imiteerib laulmist.

Rohkem kui tükk paberit

Etenduse plusspoolele tuleb kanda väga nutikas ja efektne videolahendus lambivaimu ilmumisel. See oli mõnusalt müstiline, samal ajal küllalt leebe, et väiksed teatrikülastajad ei ehmuks.

Samuti tuleb kiita Endla lastetükkide kavade väljamõtlejaid. Lastele on väga põnev, kui kava ei ole kõigest tükk paberit, kus näitlejate nimed peal, vaid hoopis interaktiivne mänguasi.

Seekord sai kavast välja lõigata temaatilise kaardimängu, eelmiste lastelavastuste kavadest on aga olnud võimalik valmistada endale peategelase maskid („Kolm põrsakest ja hea hunt“) või õppida tundma putukaid („Põrrr…!“).

Negatiivse tunde jättis aga 17. detsembri etenduse hilinemine. Täissaali jagu lapsi emade-isadega seisid teatri koridorides ja treppidel ning ootasid saali pääsemist ligi pool tundi. Etendus algas 17 minutit hiljem, kui pidanuks, ilma mingisuguse selgituseta. Hiljem kostis kuluaaridest, et põhjus olnud tehnilist laadi, valgustusega seoses. Viisakas olnuks etenduse alguses sellest publikut teavitada ja hilinemise pärast vabandust paluda.

 

Sacha Lichy muinasloo “Aladdini imelamp” tõi Endla teatris lavale Enn Keerd.

 Idamaise jutu tõlkis Jüri Karindi. Muinasjutumaailma ja värvikad kostüümid on loonud külaliskunstnik Liisa Soolepp.

Originaalmuusika on kirjutanud Feliks Kütt ja idamaised tantsud seadnud külalisena Renate Valme.

Nimiosas astub üles näitleja Sten Karpov, muudes osades Feliks Kark (külalisena), Kaili Viidas, Karin Tammaru, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles