Pärnu haiglas paigaldati uudne südamestimulaator

Operatsiooni teinud Pärnu haigla kardioloogi Kaarel Puusepa teatel on magnetresonantstomograafia suhtes (MRT) kindla tehisrütmuri peamine ülesanne toetada südame kokkutõmmete sagedust haigetel, kelle südame rütm on liiga aeglane või kel on südames elektrilise impulsi teel takistus.

Seega on uudse seadme eesmärk sama mis tema eelkäijal, ainsaks erinevuseks asjaolu, et MRT-kindla südamestimulaatori omanikul ei ole enam põhjust magnetuuringutest hoiduda. Nõnda on uut tüüpi rütmuri eelistamisel näidustuseks patsiendi tervis ehk vajadus võimalike MRT-uuringute järele.

Magnetiliselt uuritakse sagedamini kasvajalisi ja neuroloogilisi haigusi.

Rütmur ei sea piiranguid

Puusepp rõhutab, et MRT-kindlus on ainus põhjus, miks alles sel aastal Euroopas kasutusse läinud moodsa südameseadme Euroopa riigid ükshaaval tarvitusele võtnud on. Nimelt maksab aparaat vähemalt poolteist korda enam kui “tavaline” rütmur, mis uuringul kasutatavat väga tugevat magnetvälja ei talu. Kui stimulaatorit vajav patsient ei põe haigusi, mis vajaksid magnetuuringut, paigaldatakse talle harilik elektrokardiostimulaator. Südamehaiguse ravi tõhususelt pole kahel seadmel vahet, kinnitab Puusepp.

Põhjanaabrid paigaldasid esimese MRT-kindla elektrokardiostimulaatori alles kahe kuu eest, Pärnu haigla esimese Eesti raviasutusena aga sel kuul.

Puusepa jutu järgi ei erine uue seadme paigaldamine märgatavalt varasemast. Tõsi, lõikus on veidi nõudlikum seetõttu, et stimulaatori elektroodid ehk juhtmed, mis aparaadist veresooni pidi südamesse lähevad, on pisut jämedamad. “Aga see ei tee paigaldust oluliselt keerulisemaks. Märksa suuremat rolli mängivad patsiendi individuaalsed iseärasused, näiteks kehakaal või veresoonte kulu eripärad,” märgib Puusepp.

70. aastates meespatsient, kellele kardioloog paari nädala eest magnetkindla stimulaatori pani, taastus kiiresti ja lahkus haiglast juba kaks päeva pärast operatsiooni.

Enamasti paigaldatakse stimulaator vasakule õlale naha alla, aga näiteks püssimeestel, kes tulistavad relvast vasaku õla pealt, pannakse rütmur paremale poole, vältimaks seadme füüsilist kahjustamist. Veel sagedamini on paremale õlale seadme paigaldamisel meditsiinilised põhjused, nagu näiteks mainitud veresoonte kulu eripärad.

Südamestimulaatorid on tootjast ja mudelist sõltuvalt oma ehituselt, tarkvaralt, funktsioonidelt ja väljanägemiselt pisut erinevad. Pisemad rütmurid pannakse mõistagi lastele, kellel kasvades tuleb elektroode pikemate vastu välja vahetada.

Lastele paigaldatakse rütmureid siiski üsna harva, Pärnu haiglas pole seda kunagi tehtud. Rohkem tehakse seda Eestis Tartu ülikooli kliinikumis, kus ravitakse paljusid kaasasündinud südameriketega lapsi.

Küll sai Puusepa käe all mõne kuu eest stimulaatori üle 90aastane mees.

Doktori väitel ei pea vett levinud eksiarvamus, nagu oleks südamestimulaatoriga inimesele paljud asjad keelatud. Tavalise rütmuriga on vaid kaks piirangut, MRT-uuringute kõrval peavad stimulaatorikandjat ravivad tohtrid hoiduma üht tüüpi elektrinoa kasutamisest rindkere piirkonnas.

Muid keelde seadme kandjale ei ole. Võib autot juhtida, sporti teha, saunas käia, ujuda või puid lõhkuda.

Tuleb kontrollis käia

Ühe elektrokardiostimulaatori elueaks on arvestatud kümmekond aastat, kuid korrapärase arstliku kontrolliga saab kestust pea poole võrra pikendada.

“Ajaline võit tuleb seadme voolutarbimise optimeerimiselt,” selgitab Puusepp. “Kui rütmuril kõiki voolu säästmisviise rakendada ei õnnestu, võib seadme eluiga jääda vaid kuue–seitsme aasta juurde.”

Tehisrütmuri kestus on seotud ka haigusega, mida selle kandja põeb. On südamehaigeid, kellel stimulaator töötab ööpäev läbi, aga ka neid, kel seade lülitub töösse öösel, kui inimese oma südame tegevus on aeglasem ja pulss madalam. Muul ajal seade üksnes jälgib südame tööd.

Pikendamaks stimulaatori iga, peab käima regulaarselt poolteise aasta tagant kontrollis.

Puusepa jutust selgub, et stimulaatoriga südamehaigeid, kes arstide soovi ignoreerivad, on palju. Ülevaatustest viilijad pöörduvad haiglasse alles siis, kui seadmel hakkab aku tühjaks saama.

„Kui inimene üldse kontrolli ei tule, töötab rütmur operatsiooni ajal määratud parameetrite järgi, mis raiskab ainult voolu, ja stimulaator kestab lühemat aega. Paneme ühele südamehaigele 25 aasta jooksul kolm või neli stimulaatorit, kuigi võinuks hakkama saada võib-olla isegi kahega,” tõdeb Puusepp.

Eestis paigaldatakse üle 1000 südamestimulaatori aastas. Haigekassa tasub tavalise tehisrütmuri paigalduse, seadme ja ravi eest haiglale keskmiselt 2000–4000 eurot.

Peale südame liiga aeglase töö või seismajäämise vastu aitavate stimulaatorite kasutatakse Eestis järjest rohkem südamepuudulikkust või liiga kiireid rütmihäireid ravivaid stimulaatoreid, mida Pärnu haiglal pole praegu kavas paigaldama hakata. Need haiged suunatakse jätkuvalt seadme implantatsiooniks suurematesse haiglatesse kas Tallinna või Tartusse.