Karri Tiigisoon: Ruumist kui väärtusest

, Pärnu linnaarhitekt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karri Tiigisoon.
Karri Tiigisoon. Foto: PP

Hiljuti lõppes Pärnus Olev Siinmaa 130. sünniaastapäevale pühendatud näitus “Supellinn, seenrõdu ja viinakapp“. Uues muuseumihoones üles pandud näitust jõudis külastada ligikaudu 600 inimest. Kel see Pärnus nägemata jäi, siis veebruaris on võimalik seda vaadata Tallinnas arhitektuurimuuseumis ja küllap jõuavad näituse materjalid internettigi.

Väljapanek tõi esile suure osa Siinmaa loomingust. Nii selle, mis läinud sajandi kolmekümnendatel kujundas Pärnust moodsa suvituslinna, kui selle, miks Pärnu võib end õigustatult pidada funktsionalismi pealinnaks.

Peale selle palju muud, mida Siinmaa puhul nii laialdaselt ei teatagi. Näiteks istuvad volikogu esimehed ja aseesimehed Siinmaa tisleritöökojas valmistatud toolidel, mis ühtlasi on tema varaseim teadaolev töö. Igati väärt teema vastse muuseumi valgesse saali. Täie veendumusega võib öelda, et niivõrd pildirohket, sisukat ja ülevaatlikku näitust ei ole Siinmaa kohta varem tehtud.

Mitte ainult Siinmaa

Ometi ei ole kõnealuse näituse puhul oluline vaid Siinmaaga seotu. Sõjaeelse ajaga võrreldes on Pärnu väga palju muutunud. Kahjuks ei ole kõik muudatused sellised, mida oleksime soovinud. Osaliselt meile peale surutud nõukogude ideoloogia ja elukorralduse tõttu, kuid samuti meie enda oskamatuse tõttu tegelda küllalt hästi ruumi ja ruumiliste väärtustega turumajanduse ja eraomandi oludes.

Näitus annab võimaluse heita pilk ajas tagasi, vaadata ja mõelda nendele teguritele, mis siis linna kujundasid. See näitus on Pärnu linna ruumist, mis on meie väärtuste ja kultuuri kandja.

Ruum meie ümber ei ole ainult mahuti, kus asuvad majad ja tänavad. Ruum tervikuna on väga tähtis osa meie väärtuste süsteemist ja kui räägime ruumist, kõneleme inimesest, kellele see ruum on mõeldud. Neid kahte ei anna teineteisest lahutada, sest see, mida näeme ja tajume, pannakse kokku ja varustatakse tähendustega meie peas. Kui kõrvutada praegust ja sõjaeelset situatsiooni, tuleb küsida, kas on tehtud kõik, et oleks oskused ja tahtmine inimkätega loodud ruumi küllaldaselt väärtustada.

Väärtuste allakäik

Muretsema paneb, et järjepidevalt on tunda oluliste väärtuste devalveerumist või nende taandumist raha ees: kui hind on kõrge, on vaja teha kiiremini ja odavamalt, mis tihti tähendab hoopis pealiskaudsemalt ja ebakvaliteetsemalt tegemist. Rahast on saanud peremees, mis meie eest otsustab.

1935. aastal kirjutas Siinmaa oma referaadis “Suvituslinnade korraldamisest”: “”Kodu” on ainuke ja õige “luksus”, mida inimene omale elus pakkuda võib, see olgu armas ja ilus, selles viibime iga päev. Auto ja jahtlaev ei saa seda kunagi olla, neid tarvitame harukorril aastas. Imelik on siin ainult, et oma korteri ehitusel nii mõnigi seob end küsimusega: kui kõrgele tõuseb korteri üür, aga luksusauto ja jahtlaeva ostmisel ta üüri küsimust ei puuduta.“

Abstraktsed püsiväärtused kipuvad jääma tagaplaanile, seetõttu ei ole üllatav, et väärtustest räägitakse viimasel ajal üha rohkem. Tänavu 7. detsembril riigikogus palvushommikusöögil ütles Tunne Kelam: “Praegune majanduskriis, mille üle me kõik oleme mures, on enamiku arvates väärtuste kriis. See on tekkinud meie väärtuste mandumisest või usu kadumisest väärtustesse, sest mis on siis see sissetulekute ja kulutamise vahekord – selle paigast nihkumine. /…/ Ja on murettekitav, kui kiiresti tegelikult mureneb ja pehastub meie traditsioonilisi väärtusi kandev ühiskond.”

“Nähtamatu käsi” keskkonda kujundamas

Ruum ja selle kvaliteet on üks peamisi väärtusi, kui räägime linnast, eriti kuurortlinnast. Paraku tundub mulle, et ruum on tänapäeval palju vähem hinnatud kui 1930ndail. Buumiaastad näitasid väga hästi, mis juhtub, kui turumajandus saab (liiga) vabalt meie ruumiga seotud väärtusi kujundada. Selles valdkonnas turumajanduse „nähtamatu käsi“ iseseisvalt hästi ei toimeta.

Miks? Sellepärast, et ebakvaliteetselt ehitatud keskkonnast ei päästa enamasti arendaja pankrotki. Samal ajal on kinnisvara seotud unistusega praegusest paremast elust ja meeldivamast keskkonnast. Kui see on juba müüdud, tekib laenuahelais tarbijal uus otsustusvõimalus alles paarikümne aasta pärast. See ei ole turumajanduse mõttes mingi vabadus.

Majad ei kao niigi kergesti. On ju normid ja järelevalve, kuid lugedes riigikontrolli auditit “Ehitustegevus kiire elanike arvu kasvuga omavalitsustes”, selgub, et paljudes Eesti piirkondades ei vaevuta majadele isegi ehitusluba võtma. Kasutuslubadest pole mõtet rääkidagi. Silmipimestav areng igatahes, kui olla irooniline.

Peale pangavõla on paljud linna lähedal elavad inimesed ennast autorooli aheldanud. Väljareklaamitud väärtusteni (linnulaul, päikeseloojang ja merevaade) tuleb paljudel iga päev läbi kaubakeskuste ja ummikute trügida.

Võib ju öelda, et nad ise valisid selle tee, aga jutt säästvast arengust ja kestlikkusest ei kõla ruumilise arengu taustal eriti veenvalt. Murenev usaldus ja inimeste pettumus eri institutsioonides on kujundanud hulga antiväärtusi, mis kipuvad õõnestama positiivseid saavutusi ja paljude inimeste jätkuvaid pingutusi.

Rannaäärsetel kruntidelgi on ruum oma väärtusi kaotanud või kaotamas. Hotell Septembri vundamendi plats, mis riigi kuurordi randa on juba aastaid risustanud, on selle kõnekas näide. Pole seal hoonet ega parki. Värvi kukub nii rannahoonelt kui Rannahotellilt.

Kas suudame niiviisi püsida reaalselt konkurentsis või jääb arengukavadesse ja planeeringutesse kirja pandu realiseerimine juhuse või soodsa majandusolukorra hooleks?

Väärtuste loomine kui järjekindel meeskonnatöö

Kes neid väärtusi siis loovad või looma peavad? 1938. aastal kuurordi 100. aastapäevale pühendatud trükises “Pärnu ja ta kuurort” on Siinmaa, linnanõunik Karl Meimre, linnanõunik Priit Suve ja supelinspektor Eduard Illermaa ühispildi peal kui kuurordi (taas) ülesehitajad. Püsiväärtuste loomine on pikaajaline meeskonnatöö, kuid see sai toimuda ainult süsteemis, mis seda eesmärki järjekindlalt toetas. Nõudlikku toetust on selgesti näha tolleaegses kirjavahetuses Pärnu linna ja riigiasutuste vahel.

1930ndatel oldi ministeeriumis oluliselt tähelepanelikumad selles suhtes, kuidas linnades ja alevites projekteerimistegevust korraldati. Vaid üks näide teedeministeeriumi ehitusosakonna 24. augusti kirjast Pärnu linnavalitsusele aastast 1933: “Kuna linna ehitusplaan on väljatöötatud ning kinnitatud (või kinnitamisel ehk väljatöötamisel), palub Osakond /.../, et järk-järgult asutaks puude istutamisele ning muruplatside tegemisele nendele puiesteedele ning puiestikkudesse, mis asula ehitusplaaniga ette nähtud, ette nähakse või olemas on ja täiendamist vajavad.”

Samuti leidub palju kirju, kus järjekindlalt toonitatakse seda, et projektid oleks koostatud pädevate projekteerijate poolt ja ehitustegevus toimuks projektikohaselt. Valdav osa ehituspärandist, mis sellest ja varasemastki ajast meile jäänud, on kas väärtuslik või väga väärtuslik. Vähe tähtis pole see, et suur osa arendatavat maad oli linna omandis, mis tagas avalike huvidega arvestamise.

Riigi roll on võtmetähtsusega

Praegu ei ole riigis inimest, kes vastutaks kvaliteetruumi kujunemise eest Eestis. Ruumilise planeerimise teemad on jagunenud mitme ministeeriumi vahel. Nõnda kujunebki see üsna sõltumatult iga omavalitsuse äranägemise järgi, olles väga kergesti mõjutatav eri huvigruppide suvast ja nende mõjuvahendite arsenalist, sõltumata osaliste pädevusest ruumiga tegelda.

See on soodus pinnas olukorrale, kus hea kvaliteet ja terviklikkus on pigem harv nähtus. Selleks, et kändude tagant minema saada, oleks esmalt vaja kvalitatiivset muutust riigi tasandil, et viia majanduslike väärtuste domineerimine tasakaalu muude, niisama oluliste väärtustega. Riigi poliitika kujundab laiema väärtussüsteemi tausta.

Eelkõige tuleb suurendada riigi, samuti linnade ja maavalitsuste võimekust ja vastutust. Tarvis on nii riigi- kui maakonnaarhitekti ametikohta ja tugevdada vastavaid planeerimisinstitutsioone ning järelevalvet. Ruumiga tegelemise demokraatliku ja avatud korralduse suhtes on palju õppida Põhjamaadest.

Kui õiguskantslerid räägivad õigusruumist ja heast õigusloome tavast, siis täpselt niisama kõlavalt tuleb kõnelda heast eluruumist ja selle loomise tavadest. Väärt ruum on terviklik ja korraldatud ruum igal krundil ja igas tervikasumis. Vaba konkurents saab kõige paremini toimida hästi korraldatud ruumis.

Kuurort kui väärtuste mõõdupuu

Kuurort ja noore Eesti moodne arhitektuur, milleks 1930. aastatel Euroopas levinud funktsionalism hästi sobis, ei olnud vaid selleks, et kiiresti rikastuda. See oli prestiiži ja eneseväärikuse küsimus. See oli ühiskonna liikmete sisemise ruumi korrastamise küsimus, sest Eesti riigi tulekuga muutus kogu väärtussüsteem. Eestlaseks olemisele oma riigis tuli anda uusi väärtusi ja tähendusi maamees ja kellegi alam oleku kõrval.

Siinmaa kui sisearhitekti ja mööblikujundaja töödes väljendub see püüdlus väga otseselt. Praegune aeg on muidugi oluliselt teistsugune ja kõike 1930ndaist kullaks pidada oleks ennatlik, aga see aeg on päris hea lakmuspaber meie tegemistele.

Me kõik vajame väärtuslikke maju ja väärt maastikke. Selle tulek ei sõltu sugugi ainult rahast, vaid esmalt nende väärtuste mõistmisest ja oskusest seda nõuda nii endalt kui teistelt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles