"Lumpen" ehk kaltsakas sõna on väidetavalt Riigikogu poolt öeldud sõna Toompeal käinud õpetajate aadressil ning kui juba õpetajaid sellise sõnaga kostitati, siis on Vabariigi Valitsuse silmis kogu rahvas riigis lumpenid.

Uurisin seda "lumpeni"- teemat pikalt ning otsest vastust ei andnud mulle mitte keegi. Esmalt saatsin kirja Riigikogu kantselei direktorile Heiki Sibulale (tema väidetavalt oli õpetajate aadressil selle sõna ka pruukinud- öelnud), aga Sibul ja Riigikogu muidugi eitasid öeldut. Peeter Võsa keeldus mulle lisa kommentaare andmast, et oli kõik juba Õhtulehele ära öelnud ning Õhtulehe peatoimetaja asetäitja Jaan Väljaots (kes kunagi minu kirjarubriiki "Kulleris" toimetas) aga teatas mulle, et Õhtuleht pole kellelegi sõnu suhu pannud.

Järeldus vaid üks - Riigikogust see "lumpen" vihaga lendu lasti ning samas otsustati see teema ruttu maha vaikida ning küllap tehti ka Peeter Võsale selgeks, et kui ta Riigikogus juba on, siis tuleb ka teatud "seadusi" täita, mis on Riigikogu siseselt paika pandud...

Sel aastal on rahvaloendus ning aina ja aina korratakse, et kõik andmed mis kirja pannakse, jääb vaid Statistikaametile ja kusagile mujale neid ei lekitata. Muideks, ühes portaalis oli pealkiri, et isegi samasoolised paarid loendatakse ära.

Tänapäeval ei saa uskuda ega usaldada mitte kedagi peale iseenda. Kui soovitakse kellegi andmed avalikustada, siis tehakse seda nagunii.

Telesaatest nägime ju kõik lugu sellest, kuidas MUPO endise juhi altkäemaksu võtmine paljastati ning suisa telefonikõne oli telesaates kuulda. Jutt käis mingist jõulukuuse toomisest ning keegi poleks iialgi aru saanud, et tegemist on millegi sellisega.

See on muidugi kõik väga tore ja kena kui kurjategijad paljastatakse, aga mulle tundus, et tegemist oli jälitustegevusega ja seda sõna õige otsesemas mõttes. Jälitustegevus olla meil aga ju ebaseaduslik ning olemas on ka Andmekaitseseadus.

Kuidas saab siis olla inimene kaitstud, kui toimub tema üle otsene jälitustegevus? Ärge nüüd arvake, et ma olen kurjategijate poolt, aga tõin lihtsalt näite selle kohta, et meil räägitakse pidevalt üht ja tehakse ikka nii, nagu heaks arvatakse.

Võtkem näiteks või praeguse ansambli "President" solisti Rein Laaneoruga seonduva. Meedias oli juttu, et Laaneorg hoidis oma arvutis mingit keelatud pornot. Tegin ka Rein Laaneoruga intervjuu ning ta sõnas, et ta pole mingi pedofiil ning oli korra keelatud asju vaadanud ja unustanud need asjad arvutist kustutada. Kuidas aga saadi teada, et tema arvutis neid asju oli, jääb arusaamatuks.

Järelikult- taas kord jälitustegevus ja see peaks olema ju ebaseaduslik.

Mida ma tahan selle loo kokkuvõtteks öelda? Aga seda, et keegi meist pole kaitstud mitte ühegi seaduse eest ning kõik need jutud ebaseaduslikust jälitustegevusest, andmetekaitsest ja muust on lihtsalt üks suur vale.

Kui tahetakse kurjatgija tabada, tehase seda kohe ning oleneb kelle huvides miski toimub. Kui Vabariigi Valitsust huvitab kellegi "liistule" tõmbamine, tõmmatakse ta kohe "liistule", aga kui on vaja lihtinimesel abi saada, siis lihtsalt irvitatakse näkku.

Minul on täiesti ükskõik sellest rahvaloenusest, sest olen veendunud, et kõik need kirjapandud andmed tulevad varem või hiljem avalikkuse ette. Kas rahvaloendaja ka kodutuid ja prügimäel elavaid kodanikke loendamas käib?

Lihtsameelne on see, kes usub tänapäeval andmekaitset Eesti Vabariigis!