Tartu Vanemuise teatri muusikal “Mary Poppins” on igas mõttes õnnestunud: Georg Malviuse lavastus nagu tema eelmisedki tööd Eestis on tulvil kõigile arusaadavaid kujundeid, häid skeeme ja loogilisi mustreid.
Inimlikult lihtne “Mary Poppins”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Austraalia päritolu kirjaniku Helen Lyndon Goffi, kirjanikunimega Pamela Lyndon Traversi “Mary Poppins” on üks huvitavamaid eatute lugude kogumikke. Autor on suutnud sinna panna nii lastele kui täiskasvanutele vastuvõetaval ja mõistetaval kujul sedavõrd targa elufilosoofia, mida üldjuhul ei leia kõige väljapaistvamatest psühholoogiaõpikutestki.
“Mary Poppinsil” kui kirjandusteosel on oma kindel koht samamoodi kui Mary Poppinsi tegelaskujul psühholoogilises plaanis.
1964. aastal valmis Walt Disney film “Mary Poppins”, peaosades Julie Andrews ja Dick van Dyke, pälvides viis Oscarit.
Muusikalina nägi “Mary Poppins” ilmavalgust Bristol Hippodrome Theatre’s 15. septembril 2004, hiljem kolis lavastus Londonisse Prince Edward Theatre’sse.
Broadwayl New Amsterdam Theatre’s toimus muusikali esietendus 16. novembril 2006. Siiani mängitakse Broadwayl 42nd Streetil New Amsterdam Theatre’s seda menukalt mitu korda päevas ja soliidsetele piletihindadele vaatamata läheb tükk täissaalidele.
Inimesed vajavad lihtsat inimlikkust ja sellest on Mary Poppinsi ja perekond Banksi lugu tulvil nii raamatu, filmi kui muusikalina.
Arusaadav, loogiline ja armas
Pole eetiline ega mõttekas võrrelda omavahel “Mary Poppinsi” lavastust Londonis, New Yorgis ja Vanemuise teatris. Ent on fakt, et Vanemuise muusikal on igas mõttes õnnestunud ja Georg Malviuse lavastus nagu ta varasemad tööd Eestis tulvil igaühele arusaadavaid kujundeid, skeeme, mustreid. Mis aga veel tähtsam: Malviuse tööd on lahendatud inimlikus võtmes, tänu sellele ei jäta need külmaks vaatajaid ega lavastusprotsessis osalejaid. “Mary Poppins” ei ole erand.
Ma ei tea, kas idee tuua lavale Traversi raamatu kaanepilt ja hiljem illustratsioonid teosest kuulub Malviusele või hoopis kunstnik Iir Hermeliinile, kuid esimesest hetkest see mõte toimib ja tekitab muinasloo jälgimiseks armsa atmosfääri.
Kunstnikutööd üldiselt on samuti tugevad ja kunstnike komando Malviusele vääriline partner, jälgides peensusteni nüansse, mida lavastaja on esile tuua soovinud.
Lavastus elab, muutudes kohati sedavõrd muinasjutuliseks, et hakkad uskuma imedesse.
Kuna lavastaja on tabanud olulisima, on ta selle suutnud süstida osatäitjatesse. Nii tuleb välja enamiku lavalolijate isikupära ja anne. Igav ei hakka etenduse jooksul isegi täiskasvanud vaatajatel.
Uus ja omane
Hanna-Liina Võsa Mary Poppins on nooruslik, võib-olla vähem karm ja rohkem hooliv, kuid kuraasikas ja riukaid täis. Võsa suurimad plussid on stiilitunnetus ja hea vokaal. Selles osas ei jää ta milleski alla nendele Mary Poppinsitele, kes New Yorgi New Amsterdam Theatre’s sama rolli mängivad, vokaalses plaanis ta isegi ületab neist mõndagi. Kui aga Mary Poppinsi roll on õnnestunud ja Hanna-Liina Võsa puhul ta seda on, on korda läinud kogu muusikal.
Võsale on mõnusad partnerid Bankside lapsed Michael (Mihkel Känd) ja Jane (Karoliine Pärlin), kes laulavad-tantsivad täiskasvanutega võrdselt, ka nende mäng on siiras.
Ja muidugi täiskasvanud Banksid: karm, kuid sügavas sisemuses lapsemeelne ja etenduse käigus lapsemeelsuse tagasi saav George (Veikko Täär) ja tema armastav kaasa Winifred (Merle Jalakas). Samuti omas elemendis paar, kes ansambliga ja muinasloo üldise meelsusega haakub. Jalaka puhul oli meeldiv kuulata tema esitatud laulu “Being missis Banks”, mis võib-olla ei kuulu selle muusikali suurimate hittide hulka, samal ajal on kaunis nii meloodialt kui sisult. Need viis persooni panevad oma tegevusega loole aluse.
Malviuse lavastus ei jäljenda Broadwayl toimuvat. Lugu kantakse ette uues, meile omasemas kuues.
Kunstnik, korstnapühkija ja mõnes mõttes Mary Poppinsi truu abiline Bert (Andres Mähar) seisab üldisest ansamblist küll eemal, samal ajal moodustab tema tegelaskuju selle telgjoone, mis Mary Poppinsi ja Banksid omavahel sujuvalt ühendab.
Mähar on parajal määral muhe Bert. Vokaaliga võiks rohkem vaeva näha, sest andekal mehel on selleks kõik eeldused.
Etenduse üheks koloriitsemaks osaliseks kujunes miss Andrew (Karmen Puis), kellest ei saa üle ega ümber. Mõnes mõttes jääb see tegelaskuju kummitama otsekui elav hoiatus, missuguseks muutub inimene, kui kaotab elus peamise: mõtlemisvõime ja iseendaks jäämise julguse, lapsemeelsusest ma siinkohal isegi ei räägi.
Puisi miss Andrew pole kuri, pigem irooniline ja õel. Märk ohust, mis valitseb kõiki inimesi, kui nad “liiga” suureks saavad ja arvavad, et nende, täiskasvanutele mõeldud reeglid igavesed-ajatud on.
Paraku on elu lühike ja seda Mary Poppins rõhutabki, öeldes, et kord jõuavad kõik tähtede juurde. Miss Andrew omakorda toonitab reeglite ja korra vajalikkust, neile aga teeb lõpu lahkumine siit maailmast.
Muinasjutu aegumatu sõnum
Tavaliselt on selle muusikali hitid massistseenid ja numbrid, kus laval suurem osa tegelastest, eelkõige “Supercalifragilisticexpialidocious” ja “Step in Time”. Sama kehtib Malviuse lavastuses. Tugevaima aplausi pälvisid need numbrid.
Muidugi, helilooja on loo ise nõnda kirjutatud, et see toimib, on selle ettekandes oluline koht rütmil, fraasil, fermaatidel ja eelkõige pausidel. Tarmo Leinatamm ohjas kogu seltskonda, lastes neil parajal määral improviseerida, samal ajal hoides neid vaos.
Kuigi näiliselt on tegu kerge muinasloo ja lihtsa muusikaga, on seda toimima panna ja siiralt esitada raske. Vanemuise “Mary Poppinsi” puhul on see õnnestunud: peale hea toonuse, mille inimesed etenduselt lahkudes saavad, mõtlevad saalis istunud täiskasvanud ehk elu üle põhjalikult järele. Võib-olla meenub mõni unarusse jäänud tarkus, mida lapsena teadsime? See ongi Poppinsi loo eesmärk ja sõnum.
Disney ja Cameron Mackintoshi “Mary Poppins”
Muusikal kahes vaatuses Pamela L. Traversi raamatu “Mary Poppins” ja Walt Disney samanimelise filmi ainetel.
Originaalmuusika ja laulusõnad kirjutanud Richard M. Sherman ja Robert B. Sherman.
Libreto Julian Fellowes, lavastaja Georg Malvius, dirigent Tarmo Leinatamm, koreograaf Cedric Lee Bradley, dekoratsioonikunstnik Iir Hermeliin, kostüümikunstnik Ellen Cairns, valguskunstnik Palle Palmé.
Osades Hanna-Liina Võsa, Andres Mähar, Merle Jalakas, Veikko Täär, Karoliine Pärlin, Mihkel Känd, Karmen Puis, Katrin Kapinus, Merle Jääger, Lauri Liiv ja teised;
Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor, balletirühm ja bänd.
Etendus 8. jaanuaril Nokia kontserdimajas.