Merili jättis kooli pooleli raha pärast

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Kui paljud noored peavad trendikaks aastavahetuse veetmist välismaal, siis Merili otsustas hoopis vastupidi: sõita Soomest oma Eesti koju. Ta tahtis emaga käia vanaisa, oma senise elu parima inimese haual.

Kaks aastat tagasi tabas neiu pealtnäha üsna turvalist kodu katastroof: isa jättis ema maha. Veel nii alatul viisil, et võttis kaasa kogu pere sularaha. Merilile (nimi muudetud, G. N.) ja ta emale jäi küll korter, kuid nii selle kui Merili hariduse eest maksmiseks pidi nüüdsest piisama ainult ema palgast. Kahjuks oli see samas suurusjärgus maal elava vanaisa pensioniga.

Ema sai närvivapustuse

„Oh jumal, oleks ta vähegi mees ja aitaks lapsel keskkooli lõpetada!“ oigas ema õhtuti ja neelas rahusteid. Merili kuulis oma toast, kuidas ema püüdis isaga telefonitsi kontakti saada ja veenda, et ta pisutki raha saadaks: ema palgapäevani oli pool kuud. Kõik oli tulutu. Ema kuulis vaid vastuseid, et “ühe lapse peaks naine ometi üles kasvatada suutma”, “kes käskis istuda nii väikse palga otsas ja lasta mehel end ülal pidada”, “ära mõtlegi kohtuga jamama hakata, tüdruk on juba nii vana, et mingu keskkooli asemel tööle”.

Isa äraminek, teadasaamine tuttavate ja töökaaslaste suu läbi mehe juba mõnda aega kestnud truudusetust elust ja tema uue, pea poole noorema naise käima peal olekust küpsetasid Merili ema niivõrd, et naine ühel õhtul pärast nuttu püsti tõusta üritades põrandale kokku varises. Nüüd nuttis ka Merili, kui kiirabi ema ära viis. Isa lahkumine kui fakt teda eriti ei üllatanud. Tüdruk oli heatujulist isa üsna tihti võõraste naistega näinud ja maal elav vanaisa vihjas rohkem kui korra: “See mees suudaks haaremit pidada.“

Merili läks pärast kooli haiglasse. Tütart nähes puhkes ema taas nutma, aga see oli teistmoodi nutt. „Ilmselt rahustite mõju,“ vilksatas Merilil läbi pea. „Mis meist saab, mis sinu kooliharidusest nüüd saab?“ sosistas ema, ise tütre kätt pigistades. „Ma suudan palgast vaid korteri kommunaalkulud tasuda. Paremat töökohta pole kuskilt võtta,“ jätkas ema endistviisi sosistades. Merili proovis rahustada: „Ema, katsume kokku hoida. Uusi riideid pole ju kummalgi kohe vaja. Mis sa arvad, kui läheksin maale vanaisa juurde ja küsiksin temalt natuke raha, kuni sa palka saad? Kui paremini minema hakkab, maksame tagasi.“

Ema jäi ootamatult nõusse. „Nojah, vanaisa on meil veel ainus, kes jäänud,“ noogutas ta Merilile hüvastijätuks. Arstilt kuulis tüdruk, et ema peaks vähemalt nädala haiglas olema.

Vanaisa juba teadis, mis oli juhtunud. Vana targa mehena tegi ta Merilile külaskäigu kergemaks, kui tüdruk oletas. „Nüüd teeme nii,“ selgitas vanaisa. „Saadan iga kuu osa pensioni teile. Kõige tähtsamad on esialgu kaks asja: et ema saaks terveks ja sina lõpetaksid klassi.“

Järgmisel päeval pärast kooli oli Merilil kerge ema vaatama minna, süda püsis rahul. „Meil on vanaisaga vedanud,“ mõtles ta.

Merili lõpetas klassi ja emagi tervenes pikapeale vapustusest. Vanaisa toetus polnud suur, aga aitas ära elada. Suveks õnnestus Merilil endki tööle sokutada: tuttava tuttav sehkendas kioskindusega ja Merilit ootas müüjaamet. Ajutine küll, kuid midagi ikka.

Vanaisal ukerdas süda

Just nii ta Merilile ütles, kui tüdruk linnast maale appi aialappi rohima tuli: „Ma pikutan pisut. Pärast tulen sulle kõblaga appi.“

Sõna „ukerdama“ oli Merili arvates naljakas. Tüdruku fantaasia kujutles südant upakil porgandipeenra ääres, nagu ta ise parajasti rohijana oli. Töö lendas noorte näppude all ja juba ta mõtleski: „Kuhu siis vanaisa jääb?“

Vanaisa magas toas. Merili pani talle õhema teki peale ja jäi ootama. Bussini oli paar tundi. Lõpuks tegi vanaisa silmad lahti ja ehmus: „Kas magasin päeva maha?“ Merili naeris: „Magasid, jah. Puhka rahulikult. Järgmise nädala lõpul tuleme emaga kahekesi ja siis: umbrohi hoidku alt!“

Kuid järgmise nädala lõpus tuli hoopis haiglasse vanaisa vaatama minna, sest see “südame ukerdamine” polnud naljaasi, vaid arsti ütlust mööda juba kaua kestnud terviseviga. Ema ja tütar leppisid kokku, et käivad haiglas kordamisi.

Päeval oli Merilil väga palju ostjaid olnud ja ta rõõmustas: palk tuleb kobedam. Bussi peale jõudis tüdruk viimasel hetkel. Haiglapalatisse sisenedes imestas: mida-mida? Kas vanaisa on juba koju lubatud? Voodi oli tühi. „Kas te ei tea veel?“ küsis neiult vanaisa palatikaaslane. „Mida?“ ei mõistnud Merili. „Ta süda jäi täna seisma,“ vastas palatikaaslane tasa. Merili tundis, et tahab istuda. Tühja voodi ees toolil vajus neiu kägarasse. Ühel hetkel kuulis ta palatikaaslast ütlevat: „Mis teha... Ta polnud ju enam eriti noor ka …“

Vanaisa, kes ennastohverdavalt asus päästma tütart ja tütretütart suurest kitsikusest, oli lahkunud igaveseks. Merili ei mäleta kurvemaid matuseid kui vanaisa omad. Head inimest manala teele saata on kibedast kibedam. Neiu polnud varem oma elus nii palju pisaraid valanud ega nii suurt ängistust tundnud.

Merili leidis tööd Soomes

Erinevalt emast, kes kurnas end sellega, et ei suutnud oma elu halba pööret päevakski unustada, mõtles Merili kainelt ja kaalutletult. Oli selgemast selgem, et järgmisse gümnaasiumiklassi tal enam asja ei ole. Ta peab töö leidma. Tüdruk otsis üles noormehe, kes oli suvise tööga aidanud, ja uuris, ega tal sügisest midagi püsivamat pakkuda ole. Merili arvestas: „Töötan aasta või kaks, siis jätkan õpinguid. Veel parem: kui saaksin mingit tööd õhtuti, saan päeval koolis käia.“

Merilil ei vedanud. Sügiseks tal töökohta polnud. Kuhu ta ka sisse ei astunud, oli vastus ühene: “Midagi pole pakkuda.” Kord õhtul istus Merili üpris nördinult diivanil ja jõi kohvi. Neiu oli kokku saanud heal järjel oleva klassikaaslasega. Too oli õnnelikult sädistanud, kuidas onu talle oma firmas koha munsterdas. „Ega mul häda poleks olnud, aga oma raha on ikka oma raha,“ lausunud too. Merili mõtles sarkastiliselt: „Nii see just on, vaid tutvus loeb.“

Nädala pärast helistas ootamatult aga tuttav noormees ja kutsus Soome tööle: „Midagi erilist see tegevus pole: käid ukselt uksele ja hakkad kaupa pakkuma, aga makstakse hästi. Kui ahvatluste küüsi ei kuku, kogud korraliku summa ja võid järgmisel sügisel kooliteed jätkata. Lähen ise ka Soome ja kui vaja, saan appi rutata.“

Merili töötabki nüüd Soomes. Mullu oli neiu nii tubli, et firma palus tal veel aastaks jääda, ehkki tüdruk plaanis gümnaasiumi naasta. „Kiiret pole ja rahata ma ju gümnaasiumi ei lõpeta, samas tahaks ülikooli pääseda. Seega, jään veel aastaks,“ langetas ta otsuse.

Aastavahetusel käis Merili emaga vanaisa haual. Süüdatud küünlatuli hubises tasakesi tuules ja Merili sosistas: „Aitäh, vanaisa!“ Ema taskurätik peatus kord ühe, siis teise silma all.

Isale pole Merili helistanud.

„Meil on nüüd oma elu. Meil on teine elu ja isa ei kuulu enam siia,“ lausus ta emale. „Küll näed, me rabeleme veel sellest olukorrast välja, täiega.“ Üle hulga aja hakkas Merilil hea ja soe ema naeratusest ja rõõmsamast silmavaatest. See oli ilus hetk.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles