Õpetajaid väsitab probleemide sotsiaalne taust

, Tallinna ülikooli sotsiaalpedagoogika dotsent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõningad temperamendijooned ei sobi kooli ettekujutusega heast õpilasest.
Mõningad temperamendijooned ei sobi kooli ettekujutusega heast õpilasest. Foto: Ants Liigus

Aeg-ajalt tõuseb päevakorda pedagoogide streigiteema, kus avalik diskussioon keskendub palga väiksusele. Vähem räägitakse sisulisest ülekoormusest: kui pedagoog saaks keskenduda õpetamisele, ei tundukski töötasu ehk nii väike. Aga kooliprobleemide sotsiaalne taust on mahukas ja õpetaja väsib.

Käesolevalt piirdume isiksuslike teguritega – juttu tuleb temperamendist, sotsiaalsusest ja sotsiaalsetest oskustest.

Kui varem räägiti temperamendi kontekstis neljast tüübist – koleerik, sangviinik, melanhoolik ja flegmaatik –, domineerib praegu erialakirjanduses seisukoht, et temperament on pakett 12 tunnusest (aktiivsus, emotsionaalsus, sotsiaalsus tähenduses seltskondlikkus, ärrituskünnis, intensiivsus, rütmilisus, sensitiivsus, kohanemine, järjekindlus, distantseeritus, häiritavus, meeleolu), mis omakorda esinevad n-ö skaalade kaupa: mõnda omadust on keskmisest rohkem, teist aga hoopis vähe.

Helsingi ülikooli psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen on seda teemat käsitlenud raamatus “Temperament ja kooliedu” (eesti keeles 2009).

Muuhulgas pruugib ta väljendit “koolitemperament”, mis tähendab, et kui last on õnnistatud meeldiva olemusega, on tal lihtsam saada paremaid hindeid. Ja kui mitte alati, siis piiripealsetes olukordades (kui hinne kõigub kõrgema ja madalama vahel), ja kui mitte teadlikult, siis alateadlikult kirjutab pedagoog sümpaatsele õpilasele kõrgema hinde. Nii väidab psühholoogiaprofessor ja tõestab selle väite oma raamatus, kasutades väljendit “õpetatavus”.

“Hea õppur” ja “hästi õpetatav” pole sünonüümid, lahtise peaga halvasti käituv õpilane ei tekita pedagoogis sooje tundeid. Seevastu tänulikult noogutav viisakas laps süvendab täiskasvanus eduelamust – ta usub, et kõik, mis laps omandab, on õpetaja teene.

Tekib positiivne suletud ring: meeldiva õpilasega suhtleb õpetaja rohkem, mistõttu laps areneb kiiremini ja kaugemale, õpetaja süda paisub rõõmust, ta tunnustab õpilast, kes omakorda hakkab veelgi kiiremini arenema.

Ebasümpaatsem laps aga käivitab miinusmärgilise suletud ringi: tema puhul märgatakse pigem halba, kritiseeritakse rohkem; õpilase enesehinnang ja õpimotivatsioon langevad, hinded halvenevad; õpetaja pöörab talle vähem isiklikku (positiivset) tähelepanu, laps areneb aeglasemalt ja tulemuseks on klassikaline “probleemne laps”.

Olukord on ebaõiglane: õpilast tunnustatakse või laidetakse asja eest, kus ta enda panus puudub. Ei saa panna hindeid lapse pikkusest johtuvalt, see oleks absurdne. Ometi hinnatakse üldhariduses kiirust, mis on ka kaasasündinud temperamendipõhine tunnus.

Kontrolltöö eest saab parema hinde laps, kes ülesanded etteantud aja raames lahendab. Muusikakoolis seevastu õpetaja ei ütle, et tubli-tubli, mängisid Beethoveni “Kuupaiste sonaati” täna palju kiiremini kui eile …

“Ebanormaalne” vahetusõpilane

Peale selle mängib rolli domineeriv kultuur. Hiinas näiteks peetakse ideaalseks ujedat, tagasihoidlikku, märkamatut inimest, Ameerikas seevastu ekspressiivset enesekehtestajat. Kui hiinlane läheb Ameerikasse vahetusõpilaseks või vastupidi, tembeldatakse uuel kodumaal varem normaalne tegelane ilmselt ebanormaalseks – temaga riieldakse, suunatakse teraapiasse, antakse tablette.

Psühholoogide jutu järgi võib just algklassides temperament palju ära rikkuda, sest väikesed lapsed ei oska näidelda kedagi, kes nad ei ole. Hilisemas elus hakatakse etendama rolle, jätma muljet ja käituma silutult, mudilased peavad seda alles õppima. Seetõttu temperamendi kontekstis on oluline roll alusharidusel. Parim, mida laste jaoks saaks teha, on hoolitseda selle eest, et esimesed õpikogemused oleksid meeldivad. Hoolimata temperamendist.

Keltikangas-Järvinen kirjeldab juhtumit, kus mudilased pidid oma kätega midagi meisterdama. Noor õpetaja uskus, et plastiliiniga plätserdamine meeldib kõikidele lastele. Ometi keeldus üks tüdruk kaasa töötamast, sest ei tahtnud käsi määrida. Õpetaja solvus ja kutsus lapsevanema kooli.

Arusaamatusest kasvas suur konflikt ja asjaosalised suunati temperamendikliinikusse. (Mõnes riigis on sellised asutused, seal analüüsitakse, lahendatakse, leevendatakse temperamentide sobimatusest tekkinud probleeme.) Kliinikus uuriti nii õpetaja kui õpilase temperamenti ja selgus, et tüdrukul on distantseeruv temperamendiprofiil, mistõttu oma käte määrimine on talle vastunäidustatud.

Pedagoog ja õpilane olid täiesti normaalsed, neil olid lihtsalt erinevad normid. Tüdrukut ei vabastatud õppetööst, kuid õpetajal soovitati talle muid ülesandeid leida: näiteks kui ühed meisterdavad midagi oma kätega, võiks keegi ju kogu protsessi kavandada/planeerida, jälgida või hinnata. Teisisõnu: igas projektis peaks leiduma sobivat tööd igasuguse temperamendiga inimesele.

Keltikangas-Järvineni väitel koosneb temperament üsna püsivatest kalduvustest, mis pole seotud ei andekuse, võimete ega tegevusstrateegiatega, kuid mõjutavad kõike seda, kuidas laps suhtub õppimisse tervikuna, millised õpistiilid talle sobivad, mis ained pakuvad huvi, kuidas pedagoog temasse suhtub ja kuidas teda õpetab, samuti klassikaaslaste suhtumist.

Ranged nõuded temperamendile

Temperamendi kontekstis tuleks rääkida alasooritusest, mis on sagedane probleem. Seejuures pole põhjust rääkida tõrjutusest: näiteks võib isegi neljadele õppivat last pidada alasooritajaks, kui ta tegelikult suudaks enamat.

Iseenesest pole kooli seisukohalt probleemsetes temperamentides midagi viga, vastupidi - väljaspool kooli võib neist kasugi olla. Mõni joon lihtsalt ei sobi kooli ettekujutusega heast õpilasest.

Haridusinstitutsiooni nõudeid laste temperamendile võib küllaltki rangeks pidada. Nagu on olemas temperament, mis teeb õpilasest akadeemilise alasooritaja, võib täheldada “alakäituja” temperamenti. Selline laps ei saa käitumise eest kunagi parimat hinnangut, isegi kui ta erilisi probleeme ei põhjusta. Kooli seisukohalt on ta inimesena veidi “vale”.

Teadmine temperamendi(paketi)st ei õigusta kaaslasi kahjustavat käitumist. Näiteks Juku ei tohiks kellelegi virutada, öeldes: “Vabandust, et lõin, mul on lihtsalt selline kalduvus.” Ebasotsiaalset käitumist tolereerida ei saa.

Temperament on kaasasündinud kalduvuste pakett, mis elu jooksul eriti ei muutu. Kujundada saab väljundit: kuidas meie temperament teistele paistab. Seda nimetatakse kasvatuseks. Näiteks kui mõni riiukukk lasteaias pidevalt kakleb, siis koolis üritab ta seda tehes õpetaja silma alla mitte sattuda. Hilisemas tööelus on ta kaklemisest loobunud, sest ei taha vangi minna. Aga südames see kiusatus tal ilmselt püsib.

Keltikangas-Järvinen selgitab, et kooli ülesanne pole niivõrd individuaalsuste rõhutamine, kuivõrd käitumise ühtlustamine, et avalikes kohtades oleks kõigi käitumine ennustatav. Individuaalsed eripärad ei kao, sest inimene tavaliselt ise hoolitseb selle eest, et saaks oma hobidega tegelda ja võimeid arendada. Ühiskonna seisukohalt aga on olulisim üleüldine turvalisus.

Ülisotsiaalne inimene ei sobi juhiks

Temperament haakub sellise mõistega nagu sotsiaalsus: osa inimeste jaoks on kaaslaste arvamus tähtsam kui teistele. Ja teatud temperamendipaketiga inimesed jätavad meeldivama mulje ning nendega tahetakse rohkem koos olla. Kõrge sotsiaalsusega inimesed hindavad seltskonda, madala sotsiaalsusega eelistatakse üksindust. Seda valdkonda analüüsib Keltikangas-Järvinen oma äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused”.

Tegemist on komplitseeritud valdkonnaga nii laste kui täiskasvanute maailmas. Näiteks märgib Keltikangas-Järvinen, et kõrge sotsiaalsusega inimest ei tasu valida juhiks, sest ta ei suuda teha ebamugavaid otsuseid, mis vähendaks ta populaarsust.

Vastutuse võtmine rasketel hetkedel on ülisotsiaalse inimese jaoks ahistav ja ta hakkab vastutust delegeerima: kutsub kokku komiteed, nõukogud, töörühmad, kelle ülesandeks jääb probleemsete otsuste tegemine, nii et ülemus saaks käed puhtaks pesta.

Sotsiaalsust tuleks eristada sotsiaalsetest oskustest. Sotsiaalsus on temperamendijoon, mis viitab inimese soovile olla koos teistega. Sotsiaalsed oskused seevastu viitavad suutlikkusele tulla kaasinimestega toime. Sotsiaalsuse populaarsust selgitab illusioon, nagu kaasneks sotsiaalsusega alati sotsiaalseid oskusi. Ometi see nii ei ole.

Ilmselt teavad kõik kedagi, kes tahaks igal pool kaasa lüüa, kuid teised tema seltskonnast ei vaimustu. Sellised inimesed tekitavad kaose kõikjal, kuhu lähevad.

Viimati mainitud raamatus keskendutakse tegelike sotsiaalsete oskuste arendamise võimalustele. Mõni väide on ootamatu. Näiteks suures grupis viibimine pole parim koht sotsiaalsuse õppimiseks, sest empaatia areng eeldab süvenemist kaaslase olemusse, mis paljude inimeste keskel pole lihtne. Lasteaialapsed pole kodustest lastest sotsiaalsemad, sest suures grupis õpitakse pigem muid oskusi kui tegelikku sotsiaalsust.

Paradoksaalselt lapse sotsiaalsus tema positsiooniga sõpruskonnas ei korreleeru. Prestiiži võib saavutada ka küsitavate vahenditega ning seda saab säilitada muuhulgas hirmu ja agressiivsuse abil.

Näiteks kui väike laps võtab kelleltki mänguasja, lööb ühte ja togib teist, kujunevad ta staatus ja positsioon märkimisväärselt kõrgemaks kui lapsel, kes vabatahtlikult oma mänguasju teistele loovutab, ise seejuures empaatiliselt naeratades.

Agressiivne inimene tuleb raamidesse suruda

Lastele tuleb maast madalast täiskasvanute normistikule rajanevat käitumist õpetada. Keltikangas-Järvineni arvates ei pea paika väide, et agressiivne inimene vajab pigem kaastunnet kui karistust - kasvatamatud, teisi kahjustavad inimesed pahatihti naudivad oma ebasotsiaalset käitumist. Parim, mida nende ja ühiskonna heaks teha, on nad otsustavalt raamidesse suruda.

Vägivaldsus tuleb mängu, kui muid meetodeid enam pole. Kasutajale endale pole see ei vältimatu ega soodus, sest tekitab uusi probleeme. Järelikult sellist kaasasündinud agressiivsust, mida peaks välja elama, olemas ei ole.

Agressiivsust ei saa maandada näiteks jäähokit tagudes. Vastupidi, erutus lisab vägivaldsust. Ainus agressiivsuse vähendamise viis on selle põhjuste kõrvaldamine.

Vägivaldsuse allasurumine ei vii psüühilise pinge kuhjumiseni, kuigi vahel nõnda väidetakse. Probleemi tuleks lahendada konstruktiivsemate abinõudega, mis pakuks inimesele endalegi suuremat rahuldust kui agressiivsete impulsside otsene väljaelamine. Keltikangas-Järvinen annab oma raamatus praktilisi nõuandeid, kuidas laste käitumist parandada.

Pärnu võiks käivitada pilootprojekti

Temperamendi ja sotsiaalsuse valdkond on aktuaalne mitmes mõttes: virtuaalmaailma laienemine pärsib inimlike pädevuste arengut, mis seab lastekollektiividele senisest erinevamaid ülesandeid. Samal ajal muutused lasteaedade ja koolide töökorralduses pole võrdelised ühiskondlike arengutega tervikuna, mis paneb veelgi suurema vastutuse lapsevanematele.

Temperament mõjutab enim nooremate laste elu. Koolis oleks vähem pingeid, kui sotsiaalse iseloomuga probleeme reguleeritaks juba enne kooli. Seda võiks teha näiteks lasteaia sotsiaalpedagoog.

Viiendaks eluaastaks on 80 protsenti inimese olemusest valmis. Et lasteaiarühmad on suured, õpitakse sotsiaalsete oskuste asemel või koos nendega seal pigem läbilöögivõimet.

Võimalik, et kooli minnes on lasteaialapsed küll üsna targad, aga mitte väga empaatilised. Algklasside õpetajad peavad siis nende läbilöögivõimeliste ja ennast kehtestavate isiksustega toime tulema.

Lisaprobleeme tekib, kui kooli ja kodu väärtused ei kattu; kui vanematel endil on sedavõrd tõsiseid probleeme, et nad ei jaksa kasvatusega tegelda; kui vanemad töötavad välismaal ega saagi oma last igapäevaselt mõjutada; kui vanemad on töötud ega mõtle kaugemale järgmisest toidukorrast. Jne.

Sellisel juhul langeb kogu probleemide laviin institutsioonide kaela. Tulemuseks on läbipõlenud pedagoogid, streigiähvardused, üleüldine rahulolematus, milles kõige rohkem kannatab laps.

Hoolimata sellest, et Keltikangas-Järvineni arvates suur kollektiiv pigem pärsib kui arendab mudilase sotsiaalsust, lasteaiata me hakkama ei saa. Kriitika asemel peaks keskenduma olukorra parendamisele ehk olemasolevate kollektiivide täiustamisele.

Näiteks Pärnus võiks käivituda lasteaia sotsiaalpedagoogi pilootprojekt rõhuasetusega sotsiaalsete oskuste edendamisele. Koostöös Tallinna ülikooli avatud ülikooliga toimuks spetsialistide koolitus Pärnus ja tulemuste kaardistamine kohapeal.

Koolieelne lasteasutus eeldab sotsiaalpedagoogilt teistsuguseid pädevusi kui üldhariduskoolis: koolis keskendutakse õpilasele, lasteaias mudilasele, pedagoogile ja lapsevanemale võrdselt.

Temperament, sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused on nagu Bermuda kolmnurk, millesse mõnigi inimene võib uppuda – kavandatav projekt aitaks kadusid vähendada. Uue spetsialisti (lasteaia sotsiaalpedagoogi) palkamine massiliseks ei muutu, mistõttu esmalt võiks täienduskoolitusprojektiga haakuda olemasolevad töötajad.

Idee on küpsemisjärgus, vajades koolitajate ja haridusametnike konsensust. Aga huvi korral saab sellest asja.

Mare Leino on filosoofiadoktor sotsiaaltöö alal, pedagoogikamagister. Avatud ülikool valis ta aasta täienduskoolitajaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles