Kalle Palling: Korteripõhine soojaarvesti aitab vähendada küttearveid

, riigikogu liige, Reformierakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu liige Kalle Palling (Reformierakond).
Riigikogu liige Kalle Palling (Reformierakond). Foto: Riigikogu

Ainus võimalus suurtele kütte- ja elektriarvetele vastu seista on energiat säästa. Et energiat säästa, peab teadma, kuhu kulutada. Pakun välja ühe lahenduse peale soojustamise, mis aitaks küttearveid vähemalt kolmandiku võrra vähendada.

Enamikus korterelamutes ei sõltu inimese soojaarve sellest, kui palju ta oma korteris kulutab, vaid sellest, kui palju kulutab kogu maja. Just maja- või trepikojapõhine küttearvestus on üks suurte küttearvete põhjustest tegemata või halvasti tehtud renoveerimistööde kõrval.

Küttearvete vähendamiseks tuleks küttesüsteemide renoveerimisel paigaldada korteripõhised soojaarvestid elektri- ja veearvestite eeskujul. Tänini kasutusel ruutmeetripõhine soojaarvestus ei näita konkreetselt inimese soojatarbimist, vaid maja keskmist, mis tähendab, et makstakse kinni nii naabrite üle- kui alakütmine. Soovides muuta inimeste mõtteviisi ja anda võimalus nendele, kes soovivad säästa, on vaja luua individuaalne soojaarvestuse regulatsioon riiklikul tasandil.

Individuaalne kuluarvestus aitaks senisest paremini jälgida oma kulusid igapäevasel kütmisel. Praegu puudub osal elanikel motivatsioon ja osal võimalus oma radiaatorite küttevõimsus mõne kraadi võrra suvilasse või puhkusereisile sõites maha keerata. Me ei kujuta ju enam ette, et elektri- või veearvestus käiks samamoodi ehk kulud oleksid tarbimisest olenemata jagatud kõigi majaelanike peale.

Paraku tuleb tunnistada erinevust elektri ja vee vahel. Kütmisega ei ole nii, et vajutad lülitit ja lamp põleb. Keeran kraani lahti ja vesi jookseb. Esiteks võtab ruumi soojendamine rohkem aega.

Lahendusena tuleks kehtestada korterite miinimumtemperatuur kütteperioodil. See võiks sõltuda isegi välistemperatuurist. Näiteks kütteperioodi alguses oktoobris oleks miinimumtemperatuur kümme ja veebruaris vähemalt 15 kraadi. Siis on tagatud, et ei pea naabri külma korterit kütma ja maksad vaid enda tarbitud sooja eest.

Samuti on kindel, et kogu maja on ühtlaselt soe, mis tagab hoone parema sisekliima ja pikema eluea. Teine variant on paigaldada radiaatoritele termostaadid, mis ei laseks reguleerida alla kokkulepitud miinimumi.

Probleem on otsapealsete korteritega. Kui reaalset tarbimist vaadata, maksaksid otsapealsete korterite elanikud rohkem ja keskmiste asukad vähem. Sellega oleks aga võimalik elamute renoveerimisel arvestada. Otsapealsed korterid maksaksidki mõnevõrra vähem.

Spetsialistide sõnutsi on kõnealuse teemaga seotud ventilatsioonisüsteemide kordategemine, mis enne individuaalse kuluarvestuse rakendamist ei käivitu. Selle vajadusest ei saada aru, kuna korterit tuulutatakse aknaid lahti tehes ja siis imestatakse, miks vast renoveeritud ja soojustatud majas kulud ei lange, koridor hallitab ja lastel tekivad tervisehädad.

Peapõhjus, miks seni ei ole korteripõhist küttearvestust rakendatud, on vastava riikliku regulatsiooni puudumine. Vabatahtlikku algatust takistab korteriühistutes konsensuse puudumine ja küttesüsteemi ülesehitus põhimõttel “kõik maksavad võrdselt”.

Kuivõrd kilovatt-tunni hind nii elektri- kui soojusenergial pigem tõuseb, kulutatakse energia eest maksmiseks oma sissetulekust järjest enam.

Leian, et küttearvete vähendamiseks oleks mõistlik seada individuaalne küttearvestus standardiks, võttes arvesse, et SA KredExi kaudu on võimalik taotleda küttesüsteemide renoveerimiseks ja hoonete soojustamiseks raha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles