Saatsite üle kuu aja eest EMSLi nimel märgukirja riigikogu põhiseaduskomisjonile ja fraktsioonide esimeestele. Kui palju olete saanud tagasisidet?
Eelmisel nädalal ütles põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste, et komisjon koostab praegu meie ja teiste vabaühenduste pöördumistele vastust ning soovib esitada mõne lisaküsimuse. Igatahes lubas ta, et eelnõu ei suruta kiiresti ega asju arutamata läbi. Ootame siis ära.
Millised on teie juhitava vabaühenduse ettepanekud?
Leiame, et parteid on demokraatiat käsitlenud kitsalt, justkui piirduks see ainult parteipoliitikaga. Plaanitavas tegevuses – poliitika analüüsimine ja maailmavaadete tutvustamine – ei ole midagi halba, vastupidi, see peakski olema erakondade normaalne tegevus.
Aga see on vaid väike osa demokraatiast ja praegusel kujul loob see eelnõu küll rohkem ideaalmaailma erakondadele, kui edendab demokraatiat. Seepärast soovitame plaanitavaid sihtasutusi rahastada erakondadele riigieelarvest eraldatavast rahast, mida pole kaugeltki vähe. Teiseks panime ette mitte kasutada nimes sõna “demokraatia”, vaid tegevuse sisule vastavamalt kõnelda näiteks maailmavaate, erakonna või partei arendamise sihtasutusest.
Eestis ei ole niisugust tugevat vabaühendust nagu Greenpeace. Aga kus saame meie siin seljad kokku panna?
Olukorras, kus ressurssi, nii raha kui inimesi on vähe, tuleb mis tahes tegevuseks oma jõud ühendada. Vabaühendustel on see lihtsam kui näiteks parteidel või äriühendustel, sest puudub vajadus omavahel konkureerida. Olgu jutt inimeste huvide koondamisest ja esindamisest või teenuste osutamisest ehk kellegi vahetust aitamisest: kui üks vabaühendus on oma valdkonnas edukas, on sellest kasu teistelegi.
Koostöös nii vabaühendustel omavahel kui avaliku võimu ja äriühendustega peitubki kõige suurem potentsiaal, sest igal osapoolel on võimalusi, teadmisi, oskusi, mida teistel pole. Näiteks sotsiaalteenuste alal on vabaühendused mitmes valdkonnas toonud sisse uusi, paremaid mudeleid, mida riik on hakanud üle võtma, näiteks töös erivajadustega inimeste või vanemateta lastega.
Pärnumaal otsitakse projektipõhiselt vabaühenduste ja kohalike omavalitsuste koostöö võtit sotsiaaltöö edendamisel. Aga omavalitsused kõhklevad. Miks?
Selge, et valla jaanitule või rahvajooksu korraldamise üleandmisel vabaühendustele on riskid väiksemad. Sotsiaalteenuste delegeerimisel on omavalitsused tõesti kõhklevamad, kartes, et äkki ei saa partner hakkama. Õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub aga siiski sellest, kas on inimesi, kes tahavad ja suudavad seda teenust osutada, kas teenuse üleandmise lepingu tingimused on mõlema poole suhtes õiglased ja loovad võimalused teenust hästi osutada ja kas partnerite vahel on usaldust ja hea koostöö. Kui selliseid suutlikke vabaühendusi igal pool veel pole, peaks olema omavalitsuse huvi kaasa aidata, et nad tekiksid.
Koostöö ja kompetents – need on võtmesõnad.
Ühendustele tuleks kasuks vaadata ringi mujal omavalitsustes ja maakondades: kes veel pakub sama teenust? Ühendada teadmised ja oskused, panna leivad eraldi tegutsemise asemel ühte kappi. Hea eeskuju leiab kodutute loomade alalt, kus viie maakonna varjupaigad on ühinenud, nendega liitus MTÜ Pesaleidja.
Teenuste üleandmine vabaühendustele on üks viis kodanikuaktiivsust hoogustada, see jällegi hoiab piirkonda elavana, sest mida aktiivsemad on inimesed, seda elujõulisem on paikkond majanduslikus mõttes.
