Rohelised munaja peaga mehikesed mekkimas hapusid viinamarju ja nendega koos ei-tea-kust maale saabunud niisama rohelised punaste suude ja valgete kihvadega irvitavad kitsed ja jänesed lamasklemas, mängimas vurrkannidega ja sülitamas välja roosasid pakse multifilmitegelasi.
Hirmuäratavalt suure suu ja silmadega klassikaline ufo-kujutis hoidmas ahastavalt peast kinni, avastades, et teda jõllitab inimnäoline publik. Terve saali täis, mustmiljon tuvi hõbedasel väljakul. „Love, peace and happiness“.
Üle viie-kuue aasta on Jaak Visnap isikunäitusega tagasi Pärnus. Oma hea sõbra ja Endla galeristi Pusa kutsel. Tallinlased on seda juba mullu näinud. „Saladus“ oli üleval Vaal galeriis ning „Armastus, rahu ja õnn“ Haus galeriis. Pärnus näeb neid maale teatrigaleriis korraga, üks ühel pool ja teine teisel pool saali otsas.
Tuvidega alustas Visnap juba omal ajal Pärnus, kui 1999. aastal sai küpseks üks tema esimesi isiknäitusi „Tuvid ja inimesed“ Pärnu linnagaleriis.
„Siit Pärnust, Sütevaka ajal sai see tuvimaania alguse. Toimusid mõningad tudengireisid: Peterburi, Itaaliasse Veneziasse ja Rooma. Seal ma nakatusin mingisse linnugripi kergemasse vormi ning hakkasin tuviteemat arendama,“ rääkis ta. Tegi performance’eid Londonis ja kehastus lindinimeseks. „Hakkasin ette kujutama, et kui universumile anda mingisugune vorm, siis võiks selleks olla lind,“ avaldas kunstnik.
Toitke tuvisid
Performance’il Londonis meelitas Visnap Trafalgari väljakul suurde pappkasti kümmekond tuvi ja lasi lähedal asuvas kunstigaleriis nad lendu - see sümboliseeris armastust, rahu ja õnne. Paar inimest publiku hulgast minestas. Hiljem selgus, et neil oli allergia linnusulgede vastu.
Vahepeal pealinna kolinud Visnapi elus linnuteemat ei olnud, sest mõte ja selle edasiarendus jooksis kinni. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, oli aeg küps, et selle juurde tagasi jõuda ning kunagi alustatud idee enda jaoks lõpuni mõelda.
„Elan vanalinnas, annan ise tuvidele süüa, näen iga päev tuvitädisid ja seda, kuidas linnud ja inimesed suudavad koos toimetada,“ rääkis Visnap.
Kunstnik ise on arvanud oma piltidest, et niikaua kui on inimesed elanud linnades, senikaua on ka tuvid ennast inimese kõrval turvaliselt tundnud.
Tuvides on midagi sellist, mis köidab inimest – ega muidu pole tuvid sümboliseerinud aastatuhandete jooksul erinevaid väärtusi ja tähendusi.
Inimesed, kes tunnevad end üksikuna, leiavad sellele tihti väljundi tuvide toitmises. See on inimlik vajadus suhelda elavaga.
Visnap on Venezias kordi pildistanud tuvisid turistidega San Marco väljakul.
Nüüd on tuvide toitmine seal keelatud, nii nagu teistes suuremais linnadeski.
Samal ajal kui mõned inimesed peavad tuvisid armsateks ja kenadeks lindudeks, andes neile süüa, ütlevad teised, et tuvi on rasvane ja laisk kerjaja. Niisamuti on vist ka kunsti ja kunstnikega. “Toitke tuvisid,” on Visnapi sõnum maailmale.
Geenilaborist põgenesid küülikud ja kitsed
Tuvid on ilusam pool Visnapist, ent hoopis olulisem oli tema jaoks ufo-teema, mille idüllilisemaid maale võib Endla teatrigaleriis kuni 28. veebruarini ka näha.
„Vastandiks tuvidele asusin arendama teist, ufo-porno teemat, kus ma hakkasin väga räigeid pilte tegema, mida Pärnus kahjuks ei näe. Kunstnik on suht terve inimene ja tema fantaasia ei ole nii haipiv, kui on kogukonna fantaasia,“ seletas ta.
Roheliste ufo-mehikeste ja loomade maalimiseni jõudis Visnap ühe versiooni järgi juhuslikult loetud uudise kaudu, kus räägiti Prantsusmaa geenilaborist põgenenud geneetiliselt muundatud küülikutest ja metskitsedest. See uudis ei lasknud tal rahulikult elada, hakkas alateadvuses edasi ketrama ja unenägudes kummitama.
Teise versiooni käis Visnap välja näitust Pärnus avades. „See on üks koht Ameerikas Texases. Seal oli ufodega üks intsident, kuidas ufod vallutasid farmi ja kitsed moondusid kiskjateks. Need on tõestisündinud lood,“ kinnitas ta tõsiselt ülejäänute turtsatuste saatel.
„Kitsed ja jänesed ja kogu see apokalüptiline maailm ongi see, mida ma oma loomingus räägin. See on inimeste välja mõeldud ja väga inimestekeskne. Lennates kümne kilomeetri kõrgusel maa kohal nende kunstiasjadega me ehk teadvustame, et inimene ei ole kõige tähtsam tegelane,“ mõtiskles ta.
Visnapit oli tervitama tulnud kogu Non Grataga seotud Pärnu kunstnike sõpruskond.