Reino Nurmi otsib naist, soovitavalt eestimaist

Selline kuulutus ilmus 13. jaanuari Pärnu Postimehes. Milline inimlik traagika peitub selle teate taga? Mida teeb 72aastane soome mees Pärnus? Miks tal naist ei ole? Toimetus otsustas järele uurida.

Selgub, et kuulutuse tellis kunagi seitsmeks päevaks Pärnusse puhkama tulnud Reino Nurmi, kes on nüüd siin olnud juba seitse aastat. Seitse aastat täis üksildust. Seitse aastat ja seitse Pärnu Postimehes avaldatud kuulutust. Seitse kuulutust ja seitsekümmend pettumust.

Võib-olla mitte just täpselt niipalju pettumusi, aga ikkagi – inimest, kellega viimasele loojangule käsikäes vastu minna, pole Nurmi, kes elukaaslast otsinud alates 1986. aastast, mil tema abielu lõhki läks, siit linnast veel leidnud.

“Nema olla koik sellised, et nemad taha midagi muud kui raha ainult,” kurtis Nurmi oma soome-eesti segakeeles. Aga Nurmi teab, et see pole armastus, mille eest raha välja andma peab. “Ei mina anna, no miks ma anna, egas ma loll ole.”

Luuletaja ja kunstnik

Pealegi on Nurmi elus juba selline naine, kelle visiitide eest ta maksab. Koduabiline, kes 400 euro eest kuus käib süüa tegemas, pesu pesemas ja korteri korras hoiab.

Pisikene kahetoaline korter, kus Nurmi end sisse seadnud, paikneb Riia maantee äärse viiekorruselise maja teisel korrusel.

Ehkki Nurmi on seal elanud juba viimased poolteist aastat, jääb lagedast korterist mulje, nagu oleks ta alles äsja sinna kolinud ja pole jõudnud veel asju järele tuua.

Tegelikult ei olegi tal kuigi palju maist vara. Ei saagi olla. Suurema osa oma elust on ta tööülesannete tõttu mööda maailma ringi rännanud. Soomest lahkus elukutseline maamõõtja juba 1960. aastal. Esialgu kuueks aastaks Rootsi, sealt Norrasse, kust edasi Taani ning seejärel 35 aastaks põhikohaga Saksamaale. Ent komandeeringud viisid ta isegi Lõuna-Ameerikasse, Venemaale ja Sri Lankale.

Nii sisustabki korterit vaid mõni selle omaniku jäetud mööblitükk. Elutoas lihtne kapp, sahtlitega laud ja väsinud olemisega diivan. Ja kaks külmkappi. Neist üks ei tööta ja teine on rikkis.

“Kurat küll,” sajatab Nurmi, kui külmkapp nagu startiv rakett mürisema hakkab. “Järgmisel nädalal ostan uue.”

Magamistoas on voodi ja kirjutuslaua vahel kesksel kohal taburetile asetatud pisike televiisor.

Raamaturiiulit pole. “Ei mina loe, mina kirjutan ise,” teeb Nurmi pisut üllatava avalduse. Ajab end siis diivani seljatoe najale püsti ja tuulab aknalaule ladustatud kladede seast välja ühe, mille joonelisi lehti katavad luuletused. Valib sealt ühe välja ja kannab ette. Punase pastakaga soome keeles paberile pandud read räägivad naisest, keda ta kohtas Pärnus tumeda tähistaeva all, ja armastusest, mis kohe nagu täht lõkendama lõi.

Ent see pole ainus üllatus. Järgmiseks kraamib Nurmi kapist lagedale ilusate suurte piltidega kunstiraamatu “Täyslaidallinen Suomen Turusta”. Nurmi kinnitusel on nii raamatut illustreerivad pildid kui sinna juurde käivad tekstid tema enda kolme aasta jooksul valminud looming. Tõestada ta seda paraku ei saa, sest raamatu autori nimi on mingil põhjusel musta markeriga üle värvitud.

Tubane maratonisportlane

Nurmi meeleolugi on otsekui musta markeriga üle soditud. “See aig on nii pikk, siin ei ole mitte midagi tegemist, ei ole kellegagi rääkida, ei ole mitte midagi,” nukrutseb ta üksi oma korteris.

Sõpru tal Pärnus ei ole. Mõnel korral on ta üritanud maja ees kohatud vanadaamide ja -härradega kontakti luua, aga nood võõristavat. “Keegi ei räägi minuga, keeravad pea ära,” pole kohalik elanikkond Nurmit omaks võtnud. Ta ise kahtlustab, et põhjus peitub tema pensionis, mis mõnevõrra suurem kui tema eestlastest eakaaslastel.

Restoranide glamuur ja kõrtside mõnus sumin aga ei ole Nurmi jaoks. Sellistes asutustes ta ennast hästi ei tunne ja tutvusi luua ei oska. “Ma olen üks kord elus olnud purjus, ma olin siis arvatavasti 17aastane,” meenutab Nurmi ja lisab, et ta ei ole ka suitsumees.

Et meelt lahutada, jalutab Nurmi aeg-ajalt, kui ilm lubab, kesklinna, et sõõrikubaaris natuke maiustada. Ent sealgi pole ta kellegagi jutule saanud.

Neil päevil, mil välja ei saa, marsib Nurmi aga nagu puuripistetud loom oma korteris ringi. Kohe niimoodi süstemaatiliselt: sada kuuskümmend korda magamistoast korteri ukseni ja tagasi. Ta on isegi välja arvestanud, et üks ots on 13 meetrit. Ehk siis, juhul kui Nurmi arvutus paika peab, on ta tubase käimismaratoni finišisse jõudes maha trampinud 4160 meetrit.

On ja ei ole kallis

Ja kui Nurmi parasjagu pontšikuid ei söö, mööda korterit ringi ei marsi, luuletusi ei kirjuta või telerit ei vaata, võtab ta pikki kõnesid oma poegadele. Üks neist elab Soomes, teine Prantsusmaal.

Peale oma laste olevat Nurmil kasupoeg, kellega saatus viis ta kokku Sri Lankal. Kuni poisi kolmekümneaastaseks saamiseni olevat Nurmi saatnud talle iga kuu viis dollarit. “See on seal suur raha,” selgitab Nurmi.

Kasupojast ei tea Nurmi enam midagi. Oma lapsigi pole ta viimased kolm aastat näinud. Poeg olevat küll keelitanud Soome tagasi kolima, ent Nurmi, kes pärast 1960. aastat on vaid kaks kuud kodumaal viibinud, ei taha minna. Seal olevat elu liialt kallis.

Pärnus ei ole Nurmi jaoks kallis. Ent paraku ei ole ka kallist. Aga tahaks küll. “Ainult üks asi on mul vaja, ei ole mitte midagi muud. Raha mul on, raha ei ole vaja, aga naine on vaja.”