Meid ootas päikesepaisteline maantee, seltsiks vaid rahvusvaheline sõprus, tudengite vaesus ja mõni sigaret. Kui päike terrassmägedelt pead paitas, hakkas muu maailm ununema. Noorus oli meie ees ja sees – tulevik oli me ees lahti. Täpselt nagu maantee, millel jätsime hüvasti Nikosia valgete villadega.

Igast olukorrast leidub väljapääs

Kui auto Ayia Napa poole uhas, kõrval türkiissinine meri, kogesin, kui avatud on maailm.

Kui peomelust väsinud peopealinna jõudsime, mõistsin, et noor hing ei saa ainult pidutseda. Seepärast eelistasime Cape Grecot oma massiivsete rannikukoobastega, kuhu hulljulged paarikümne meetri kõrguselt hüppavad. Kuna oli juba sügis ja meie olime palavusega harjunud, jätsime hüppamise teiseks korraks. Üksnes vaatasime marurahulikku merd ja jahte.

Et taevas kiskus juba punaseks – päev hakkas õhtusse kulgema –, pidime viimase sigareti nimel ronima Cape Greco kõrgeima künka otsa.

Ehkki mul olid jalas plätud, millega oli väga raske konarlikel kividel ja teravate põõsaste vahel turnida, ei jätnud ma jonni. Ronisin soovist olla lähemal ilule. See retk andis võimaluse hoomata avarat merd ja sellelt peegelduvat oranži tulekera. Seal istudes – kolm tudengit jagamas viimast sigaretti – tundus kõik võimalik olevat. Päike oli meiega samal kõrgusel, andes mõista, et iga unistus võib kunagi reaalsuseks saada. Isegi kui peagi külmenema hakkas ja päike loojus, ei löönud ma käega: päikese leiab alati, kui hinge avatuks jätad.

Vaatamata sellele, et üks tšehhidest korrutas, et ärme tiirutame, ammu juba kütuseosuti punasel, ei andnud me teise sõbraga alla. Tegelikult hakkas endalgi hirm, kui unises Aiya Napas kohalikelt juhtnööre küsisime, et leida bensiinijaam, ja saime vastuseks: ei tea. Imekombel leidsime tankla just siis, kui meie pisike Citröen bensiinijanust kolksuma hakkas.

Uudishimu viis patupessa

Edasi läks tee Türgi poolele, hoolimata sellest, et kreeklased seda patupesaks ja surmanuhtluseks nimetavad. Olime kindlad, et rahvuslik eelarvamuslikkus ei suru maha meie seiklemishimu. Muidugi oli kõhe Famagusta piirile sõita. Peagi avastasime enda ümber ainult kõntsavälja ja piinliku tühjuse – täpselt sellise eikellegimaa, kuhu mõni Martin Scorcese filmi tegelane eksinu mataks.

Avastanud end pärapõrgu äärelt, ainsaks valgusallikaks sõjaväebaas, ei tundnud me allaandmissoovi. Tšehhi poiss tormas püsside ja jahikoerte sekka, olgugi püssitorud temale suunatud.

„Minge minema!“ õrises üks piirivalvuritest.

„Vabandust, ega te tea, kus siit Famagustasse saab?“

„Neetud välismaalased!“

Ja nii me pääsesimegi püssidest. Teine Tšehhi poiss, kelle suurim hobi oli hüsteeritsemine, tahtis muidugi asja katki jätta. Aga meie kaks polnud allaandjad. Jõime tühjaks oma viimase kokakoolapurgi pisikese kabeli ees lootusega, et ehk jumal annab jõudu.

Kui Kolgata tee lõpus piiripunkti avastasime, saime aimu Türgi bürokraatiast. Esimeses putkas pidime näitama passe, teisest niisama läbi sõitma ja kolmandas esitama autodokumendid. Neljandas küsiti viisat, mis vormistati teises kohas. Ümberringi püssid ja närvilised piirivalvurid. Keerasime kartlikult auto ümber, et sõita uuesti teise putkasse.

Väsinuna jõudsime Famagustasse, tegime öise jalutuskäigu vanalinnas, tundes aukartust öötaevasse kerkiva mošee ees. Tänavad vaikisid saladuslikult, ainult mõni türklane nautis kangeid sigarette ja kohvi ja poistesalgad vaatasid meid kui tulnukaid. Oma harimatuses ei taibanud me, kuidas katedraali meenutavas hoones saab asuda Lala Mustafa Pasha mošee. Ilmselt olid araablased laisad, et uut ehitada, või hoopis ülbed, et oma vallutustega kelkida.

Seiklejatena tahtsime pääseda Varoshasse – mahajäetud linna. Isegi kui kohalikud oma hädises inglise keeles mainisid, et sinna ei tasu minna: liiga pime, õudne ja kummitab öösel, küsisime ikka teed. Kuigi juhiste andmine kohalike moodi – parem-vasak-parem-vasak-otse-kesktee-parem – ei olnud just kõige tulutoovam, leidsime kuidagi tee üles.

Muidugi oli Varosha taradega kaetud ja kui me sealt vahelt üritasime sisse pugeda, süttisid kõrval tondilossidel valvsad silmapaarid, mis meid mahalaskmise eest hoiatasid. Seal olevat siiamaani valve. Seega pidime mahajäetud maju inimtühjalt rannalt vaatama. Uhke linn, kus paar aastakümmet tagasi olid elanud kreeklased, enne kui poliitika saare elu tuksi keeras.

Olime terve päeva kimanud ja otsustasime pimedast Famagustast, kebabiputkade, kihlveokontorite ja noortejõukude linnast, Nicosiasse sõita.

Ithakist mööda ei sõida

Vahetusüliõpilastena ei saanud me minemata jätta Ithakisse, linna tuntuimasse ööklubisse, kus kõik meeletused päevavalguse eest varjatud ja kus peitus tegelik põhjus, miks sai tuldud armastuse saarele õpinguid jätkama. Muidugi andis 15eurone sissemaks avatud baaris seiklustele rohelise tee.

Tantsijaid jätkus kõikjale, armastajad leidsid igast dringist julgustust ja kui varahommikul huuled suudeldes kleepusid, teadsid noored, et see ongi kõige parem diplomaatia.

Loomulikult pandi juba õhtu algul paika reeglid: iga külastaja sai endale rinnamärgi, mille värv sümboliseeris tema suhte seisu. Roheline oli vaba nagu Indrek Tarand poliitilisest survest riigikogu valimistel, kollane tähendas kahevahel olemist ja punane, et ei tasu jamada.

Peo alguses olime mõlemad Tšehhi poisiga – hüsteeritsev oli koju jäänud – kollased, aga kui alkohol ja ööklubi romantika meele härdaks tegid, otsustasime minna oma hispaanlannade juurde: nemad oskavad äratada põhjamaa mehi.

Hommikul oli tükk tegu, et soojast pesast välja saada, aga veel hullem oli „kohalikuna“ seletada Tšehhi poisile, kes autoga oli, täpse kohtumispaiga asukohta. Olime hullumise äärel ja seetõttu pidingi bussiga sõitma linna teise otsa. Muidugi oli Vaclav, too teine Tšehhi poiss, jälle vihane, sest kell oli juba üks päeval. Pidanuksime startima üheksa paiku. Aga tema ei teadnud Hispaania armastusest!

Külast külasse

Kulgesime avaral maanteel rõõmsameelselt edasi. Jiri – nii oli minu lemmiku Tšehhi poisi nimi – küttis masinaga maanteel jälle nagu Semir, sest teine tšehh kiiustas Troodose mägede pühvlite ja kuldse liivaga randa, kus kilpkonnad elavad. Muidugi tahtsime samamoodi sinna, aga pealesunnitud turistimentaliteet ei sobinud meie seiklejaloomusega.

Miski me kaardilugemises ei paistnud toimivat ja peagi avastasime ennast külavahelt, et juhtnööre küsida. Kui Jiri unises asulas akna avas, et teed küsida, vastas üks hammasteta poiss: “Jah, parem, vasak, parem, vasak, otse edasi.”

Peagi olime juba järgmise küla vahel. Täielik vaikus. Pisikesed Vahemere-majad, mahajäetud traktorid, viinamarjaistandused ja apelsinipuud, tühjad väljad ja aiad. Ei ühtki inimest, ainult tavalise Küprose küla vaikus, kus isegi poe ja kiriku eest hingelist ei leia.

Läbi ime leidsime ühe istuva vanamehe. Inglise keelt ta muidugi ei osanud ja kui me talle kaardi näpu vahele toppisime, oskas ta ainult kreeka keeles vastata. Natuke olime kreeka keele õpetust saanud, aga just tol hetkel, kui keelt kõige rohkem vaja oli … kurivaim, ei tule meelde! Purssisime ja anusime, aga miski ei aidanud. Papi jahus ainult Nicosiast, mis paraku oli meie sihtkohast umbes 100 kilomeetri kaugusel.

Tšehhi poisid tänasid ennastunustavalt ja kui ma küsisin, kas nad on kindlad suuna õigsuses, vastasid nad: loomulikult. Fakt oli aga see, et varsti avastasime end tühermaalt ja natukese aja pärast prügiväljalt.

Afrodite abil saime siiski Troodose poole ja aegamööda avastasime, kui ilus on emake loodus. Ilmetlesime meeletuid terrassidega mägesid, kus kõrgusid männid; sügavaid orge ja avara vaatega platse, kust avanes imakaunis vaade mägijõgedele ja -järvedele. Jälle tundsime rõõmu hetkedest, unustades nälja, vaesuse ja minevikupatud.

Kui olime küllalt seda ilu endasse ahminud, otsustasime edasi uhada. Teekond kestis tunde, enne kui me pühale maale – pühvlite juurde jõudsime ja taipasime, et turismindus vedas meid alt. Väsinuna ei suutnud me kilomeetreid jalgsi mäkke kulgeda. Pimenes. Ja käänuline tee ei tahtnud lõppeda. Lõpuks avastasime ennast külast, kust hingelist polnud vististi kohatud vähemalt kümme aastat.

Koju pidime kulgema Pafose kaudu, sestap pidime esmalt teesildid puhtaks nühkima, et aru saada. Viit juhatas metsateele, kilometraažiga 50. Nii kui juba mõni minut sõitnud olime, nägime enda ees õudset metsarada, kuhu mahtus ainult üks auto. Enamgi: puudus valgustus ja metsa sügavus ja kivide konarus pani kahtlema marsruudi valikus.

Vaclav kibeles kohe tagasi ja esmalt pöörasimegi vaikselt ümber, trotsides kuristiku äärt, et uuesti silti vaadata. Viit aga näitas õigesti ja Jiri lausus kindlalt, et tema sinna Troodosesse enam ei roni. Pidime vanaviisi jätkama.

Kuristikuline tee oli kohutav, vahel võis sellel märgata jalgpallisuurusi kive. Samal ajal plinkis autol juba kütusetuli. Tee juhatas pilkases pimeduses oru põhja, kus eri loomad ja putukad kuuvalgel häälitsesid.

“Lähme tagasi, lähme tagasi!” surus Vaclav, kuid meie olime optimistid, kuigi liikusime jalakäija kiirusel. Varsti jõudsime „ristmikuni“, mis meenutas pigem looduspargi jalgrada, kütusetuli ikka plinkimas. Üks verstapost näitas “45 Pafos” paremale ja teine “47 Pafos” vasakule. “Kuhu minna?” mõtlesime Jiriga, samal ajal kui Vaclav tagasipöördumist nõudis.

„Paremale, võidame kaks kilomeetrit,“ arvasin ma.

Oma ükskõiksusega summutasime Vaclavi. Rahustasin Vaclavit, öeldes, et alati jääb tuletegemise variant ja ehk saab mingeid loomi küttida. Pärast seda mäletan tahavaatepeeglist ainult tema kahvatut nägu.

Meie aga olime oma mullis. Raadiost kostis kriiskavaid türgikeelseid laule ja tagumiku all värises nagu teetöölisel. Vahepeal peatasime auto, et kive kuristikust alla loopida. Pärast kaht tundi pilkast pimedust ja segaseks ajavaid, undavaid Türgi lembelaule koos surmvaikse Vaclaviga jõudsime maanteele. Kui mõnus tundus istmikule tavaline maantee!

Pafoses tegime poetreti, võtsime kütust, sõime McDonald’sis ja sõitsime unelevasse Limassoli, kus Jiri oma riided vahetas, et minuga tagasi Nicosiasse Hispaania tüdruku juurde sõita.

Ma polnud ammu Limassolis olnud ja tegelikult tundsin juba nostalgiat. Meenutasin linnamelu, öiseid langevaid meteoriite ja kuuvalgel romantikat, tudengikohvikut ja kauges meres valvavaid tankereid. See linn jääb alati minu hinge, sest seal olles avastasin oma unistused, hinge ja armastuse. Mis sest, et see rahvusvaheline turismi-Meka ei suuda oma iluga vähimalgi määral konkureerida kodulinna Pärnuga.

Taas Türgisse

Järgmisel hommikul uhasime taas Türgi piiri poole, et Kyrenias ära käia. Nicosia poolel oli piiriületamine lihtne. Päike kerkis taevasse, kinnitades meie usku paremasse homsesse, kui piiril raha vahetasime.

Muidugi eksisime mitu korda teelt, kuid varsti terendas me ees Põhja-Küprose mäestik, millelt paistis küproslase Hollywoodi silt – Türgi lipp. Mäejalamilt vaatas vastu punaste katustega majade trobikond, mille taga laius türkiissinine Vahemeri.

Kyreniat loetakse üheks ilusamaks Vahemere sadamalinnaks ja kui me kitsaste tänavate vahelt alla libisesime, taipasime selle väite õigsust. Kogu mereäär oli täis militaarmasinaid ja sõdureid, kes Atatürki sünnipäeva tähistasid. Siniste barettidega sõdurid seisid marurahulikult üksteise taga, samal ajal kui pisikesel väljakul lipuheiskamise tseremooniat ette valmistati. Peagi hakkas paraad: puhusid pasunad, sõdurid alustasid marssi ja tsiviilisikud plaksutasid. Ümbritsevates restoranides tõusid kohalikud laua tagant, hoidsid kätt südamel ja kuulasid hümni. Sama tegime meiegi: kui oled Kyrenias, käitu nagu kyrenialased!

Muidugi üritasime pika hümni ajal pakutavaid maiustusi ja pirukaid haarata, et nälg patriotismi ei segaks. Pärast pirukaõgimisega paralleelselt hümnikuulamist otsustasime paraadist eemalduda, sest mitu sinibaretti oli meid juba halvustavalt kiiganud.

“Kuradi ilus oli see paadisadam!“ möönsin ma, vaatades uhkeid õhtupäikese käes helkivaid jahte, väikest sadamat, Vahemere stiilis restorane ja hotelle, kus turistid kallist kohalikku õlut nautisid. Mõni tellis mereandidest koosneva roa, mille tooraine oli äsja püütud paarisaja meetri kaugusel laksuvast merest. Otsustasime võtta Kyrenia kebabi, mis oma vürtsivähesusega Põhja-Nicosia omaga võistelda ei suutnud.

Aeg lendas linnulennul selles kaunis kohas, kus ainult Kuu restoranitagust mošeed valgustas. Peagi hakkas üle linna kaikuma palvekutsung ja meiegi läksime vaatama, kuidas palvetamine käib. Nägime igast rahvusest moslemeid: nii hindusid, filipiinlasi kui türklasi, kes ülima hoolikusega oma jäsemed ära pesid ja jalatsid mošeeesisele matile jätsid.

Märkasin oma vasemal käel veeautomaati ja soovist kurku niisutada otsustasin oma plastpudelisse vett valada. Paraku oli veenirin hea akustikaga mošees suurepäraselt kuulda, mille tõttu palvetajad ühe neetud eestlase pärast oma kõige jumalikuma tegevuse pooleli jätsid. Jiri tormas välja, samal ajal kui mina tundsin enda nahal sõjakaid palvemeeste pilke. Tahtmatult meenus Taani karikaturisti saatus ja tõtt öelda hakkas jalg natuke värisema. Surusin naeru tagasi ja lasin veepudeli täis. Nirin meenutas pissimist. Pulss peksis kuvaldaga. Varsti olin vapralt õues, nägu veidi kaame.

Tagasi Nicosiasse

Tekkis paranoia, et meid lintšitakse, sestap hakkasime paaniliselt kodu poole uhama. Põhja-Nicosias tahtsin järgmist kebabi. Olen sellest toidust sõltuvuses. Kebab on Küprosel odav: umbes kaks eurot ja vürtsimaiale tõeline kulinaarne elamus.

Olen alati nautinud Põhja-Nicosiat selle kebabiputkade, luitunud majade ja vaikusega. Sisenesime ühte kebabikioskitest ja tervitasime sõbralikke müüjaid, kelle inglise keel ei võimaldanud kõrgtasemel vestlust aretada.

„Kus te pärit olete?“

„Mis sa arvad?“ küsisin vastu.

Üritasin kasutada võimalikult lihtsaid sõnu.

„Paku!“

„Kus on Paku? Venemaa?“

„Ei. Pärnu.“

Olin veendunud, et ta teadis, kus on Pärnu. Tema “oojaa” kinnitas seda. Õgisime kebabe, samal ajal jälgides, kuidas töökad pisikesed poisid laudu puhastasid, klientidega suhtlesid ja tänavalt inimesi sööma kutsusid. Küll neis oli alles elurõõmu ja lustlikkust!

Ent olles ükskõik kui kaugel, eestlane jääb patrioodiks. Jäin minagi: pärast kebabi lõpetamist nõudsin, et mind koju viidaks, et saaksin Eesti jalgpallikoondisele kaasa elada. Ja isegi kui me kaotasime, ei tundnud ma kurbust, sest kolm päeva olin jälle elu näinud. Lihtsat elu. Vaese tudengi elu, kes elatus päikesest, Türgi muusikast ja viimastest sigarettidest.