Viimasel ajal on meedias laineid löönud liikumine Öine Vahtkond, kelle esindaja ähvardas hiljuti Eesti Vabariiki rahutustega, kui nende tahtmist pronkssõduri paigalejätmise osas ei täideta. Tahtmatult tekitab see küsimuse: kes nad sellised on, et võtavad endale julguse ja voli otsustada, mida eestlased omaenese maal tohivad ja mida ei tohi teha?
Nad on väga pahased ja solvunud, kui neid nimetatakse okupantideks ja kolonialistideks, aga arvavad, et kõik on korras, kui nad eestlasi ja isegi Eesti valitsust fašistideks nimetavad. On kurb, et Eesti riigivõimuorganid, mis suures osas koosnevad endistest kommunistidest, ei ole nähtavasti oma mineviku tõttu julgenud või tahtnud neile kohta kätte näidata, mistõttu Öine Vahtkond on järjest ülbemaks läinud. Ei ole kahtlust, et suurt rolli selle juures mängib Venemaa otsene toetus.
Kuid nüüd, kui nad hakkasid Eesti riiki otseselt ähvardama, aitab. Ükskord saab mõõt täis ja olgu siis alljärgnevalt otse, ilustamata ja keerutamata välja öeldud, mida eestlased neist arvavad.
Öise Vahtkonna tegelased kuuluvad nende venelaste hulka, kes Eestis olid, on ja jäävad okupantideks. Nende osa, kelle vanaisad või vanavanaisad elasid juba enne sõda Eestis ja kes seega võivad ennast põliselanikeks nimetada ja eesti elanike nimel nende sündmuste osas, mis toimusid enne sõda või sõja ajal, kaasa rääkida, on kaduvväike.
Lõviosa “öiste” esivanematest saabus siia sõja ajal kas Eestit okupeerivate Nõukogude vägede koosseisus või pärast sõda, kui Eesti venestamiseks ja eestlastele vastuseismiseks veeti Eesti koloniseerimiseks karjade kaupa sisse vene elanikkonda. Sellele kodutule nõukogude inimeste karjale oli ükskõik, kus elada, peaasi, et elu oleks parem kui kodus Venemaal.
“Öiste” meelest on normaalne, et samal ajal ahistati eestlasi, kärbiti igati nende õigusi ja elamisvõimalusi. Kõige selle tulemuseks on Eestis nüüd maakohti ja linnu, kus vene kolonistid on elanikkonna hulgas valdavas ülekaalus. Eestlaste tagasitulemist oma kodukohtadesse ei soovitud, aga osalt isegi ei lubatud. Eestis pidid maksvusele pääsema vene keel ja vene meel.
Nüüd on olud Eestis muutunud. “Öiste” vanaisad on vanaks jäänud ja oma kunagise valitseva positsiooni kaotanud. Ei ole kahtlust, et see teeb paljude suurvene šovinistide hingele haiget. Et hingevalu leevendada ja tõestada, et venelaste sõna Eestis siiski veel midagi maksab, üritavad Öise Vahtkonna liikmed Vene okupantide traditsioone Eestis jätkata ja oma tahtmist eestlastele peale suruda.
Nad on hea meelega uskuma jäänud, et Nõukogude väed vabastasid Eesti. Ja nüüd on solvunud ja vihased, et eestlased nende vanaisade vabastajarolli ei tunnista. Aga mõelgem: miks peaksid eestlased venelasi oma vabastajateks pidama? Juba esimese aasta jooksul, kui Eestis valitses nõukogude võim (aga eestlastele oli nõukogude võim praktiliselt ikka venelaste võim), oli okupatsioonireþiimil õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Küüditatud, arreteeritud või tapetud olid vabariigi president Konstantin Päts ja enamik valitsuse liikmeist, sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner koos paljude kõrgemate ohvitseridega (järele ei jäänud ühtki kindralit) ning suurem osa juhtivaid poliitika-, kultuuri- ja majandustegelasi. Kümnest varasemast riigipeast oli arreteeritud või hukatud üheksa.
Rohkem kui 10 000 tsiviilelanikku, nende hulgas palju naisi ja lapsi, küüditati. Genotsiid eesti rahva vastu oli täies hoos. Ei maksa siis imestada, et 1941. aasta suvel, kui algas Saksamaa – NSV Liidu sõda, toimus massiline eesti rahva vastuhakk nõukogude võimule. Selle praktiline väljund oli metsavendlus. Suure osa Lõuna-Eestist vabastasid metsavennad juba enne sakslaste saabumist, sakslasi aga tervitati eestlaste vabastajatena nõukogude terrorireþiimi alt.
Tasuks järele mõelda, miks eestlased, kes aastasadu olid tunnetanud oma peamiste vaenlastena sakslasi, hakkasid nüüd järsku koos nendega venelaste vastu võitlema. See ei olnud võitlus Suur-Saksamaa või nende uue Euroopa eest, vaid võitlus oma kodu kaitseks nõukogude terrorireþiimi vastu.
Ei maksa unustada sedagi, et 1944. aasta kevadel-suvel, kui Nõukogude väed hakkasid Eestit “vabastama”, võitles relvaga käes nende “vabastajate” vastu rohkem kui 70 protsenti Eesti relvakandevõimelistest meestest. See asjaolu räägib üsnagi selgelt, kui “oodatud” Vene võim Eestis oli.
Tallinna vallutamise ajal 1944. aasta septembris lehvis Pika Hermanni tornis Eesti, mitte Saksa lipp. Nii et ärgu “öised” oma vanaisadele eestlaste vabastajate au omistagu. Eestlastele olid nad hoopis okupandid, kes Eesti vallutamise järel ei läinud koju tagasi (vabastajad oleksid pidanud seda tegema), vaid hakkasid Eestis oma malli järgi nõukogude korda sisse seadma.
Sellega kaasnesid aastatel 1944-1955 massilised, kümnete tuhandete inimeste arreteerimised (arreteerimised jätkusid ka hiljem, kuid vähemal määral). Rohkem kui 20 000 inimese küüditamine 1949. aastal koos suurearvulise vene kolonistide hulga sissetoomisega Eestisse näitas, et käsil on etniline puhastus ja Eesti venestamine.
Räägime nüüd pisut langenute haudadest ja mälestussammastest. Üks esimesi asju, millega nõukogude võim Eestis hakkama sai, oli Eesti Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestussammaste hävitamine ja Teises maailmasõjas teisel poolel võidelnute haudade maatasa tegemine. Isegi vahetult enne Eesti taasiseseisvumist hävitas Nõukogude armee kõrgemalt saadud korralduse põhjal Lääne-Virumaal Vistlas Saksa sõjaväes langenud eestlaste haudadele püstitatud mälestusristid. Selles valguses tundub Öise Vahtkonna ja eriti Venemaa hala langenute haudade ja neile püstitatud mälestusmärkide austamise vajadusest küll naljanumbrina.
Pronkssõdur ei olnud ju langenute mälestusmärk (hauad jäeti rahumeeli rahva tallata), vaid ENSV aupost nr 1, mis oli ausammas Vene okupatsioonvõimule Eestis ja mille juures toimus koolinoorte kasvatamine nõukogude võimule truudeks kodanikeks.
Eestlaste ja venelaste kokkusulatamine ühiseks kogukonnaks ei ole Eestis siiani õnnestunud. Ja see ei ole ime. Olukorras, kus tegu on võitjate ja võidetutega, on see, nagu ajalugu näitab, alati sajandeid nõudnud. Seda enam, mida valusamad mälestused peavad kustuma.
Öine Vahtkond väidab, et pronkssõduri teisaldamine solvab sügavalt venelaste tundeid, aga samal ajal unustab, et selle mälestusmärgi paigalejätmine solvab tuhandete või isegi kümnete tuhandete eestlaste tundeid. Kuid see ei ole kõik.
Nii on Öine Vahtkond väitnud, et Eestis toimub fašismi taassünd. Oh neid naiivseid lollpäid, kes fašismist midagi ei tea. Kui nad tahavad näha fašismi taassündi, mingu Venemaale, kus fašismi lausa avalikult propageeritakse. Millega on tegu Eestis?
Komme kutsuda faðistideks kõiki, kes Nõukogude Liidu vastu võitlesid või selle tegevust heaks ei kiitnud, pärineb Venemaalt. Nende eestlaste hulgas, kes 1941-1945 (ja metsavendadena ka hiljem) Nõukogude Liidu vastu võitlesid, ei olnud Saksa Natsionaalsotsialistliku Tööpartei liikmeid, keda äärmisel juhul saaks faðistideks nimetada. Et eesti võitlejad kandsid Saksa või Soome mundrit, oli ajalooline paratamatus, sest teisi liitlasi eestlastel võitluses Nõukogude Liidu vastu lihtsalt ei olnud. Neid mehi ei innustanud võitlusele soov võidelda Suur-Saksamaa või uue Euroopa eest, vaid soov kaitsta oma kodu nõukogude terrorireþiimi taastulemise eest.
Ka Saksamaa oli Eesti vaenlane, kuid tol ajal olid eestlased veendunud, et Eesti vaenlane nr 1 on Nõukogude Liit, Saksamaa aga vaenlane nr 2, keda tolles ajaloolises situatsioonis tuli liitlasena ära kasutada.
Eestlastel ja sakslastel oli Teises maailmasõjas ainult üks enam-vähem ühine eesmärk: sakslased tahtsid purustada Nõukogude Liidu, eestlased oma maa nõukogude võimu alt vabastada. Ülejäänud eesmärgid olid erinevad. Eestlased panid oma lootused lääneriikide võidule ja Eesti iseseisvuse taastamisele purustatud Venemaa ja Saksamaa varemetel.
Jutud fašismi taassünnist Eestis põhinevad asjaolul, et Nõukogude okupatsiooni tingimustes ei saadud aastakümneid kõnelda Eesti tõelisest ajaloost ja eestlaste võitlusest oma vabaduse eest, kuid viimasel ajal on selles osas toimunud muudatused. Neid mehi, kes kunagi julgesid relvaga käes Eesti iseseisvuse taastamise nimel Nõukogude Liidu vastu võidelda, on hakatud Eesti vabadusvõitlejatena tunnustama.
Need ongi põhjused, miks kommunistid ja nende järglased eesotsas Venemaa valitsusega on kära tõstnud ja süüdistanud eestlasi faðismi taaselustamises ja ajaloo ümberkirjutamises. Milline kurjategija ikka tahab, et ta kuritegudest avalikult räägitakse, ja vene kommunistide südametunnistusel on Eestis oi kui palju kuritegusid.
Öine Vahtkond võib väita, et neil on Eesti parteide hulgas kaasatundjaid. Loomulikult, kollaborante ja okupantidele sabaliputajaid, kellele rahvuslik iseteadvus ja au materiaalse kasu kõrval midagi ei tähenda, on siin maailmas alati olnud, nii suurrahvaste juures kui Eestis.
On kahju, et mõne partei juhtkond Eestis koosneb isikutest, kes ei ole oma punaminevikust ja lakeilikust pugemisest Moskva ees lahti saanud. Kuid on tõenäoline, et suurele propagandakärale vaatamata selgub eesti rahvale varem või hiljem, kellega on tegemist. Kui lahkelt lubatud hüvede hind on Eesti iseseisvuse ja otsustamisõiguse sammsammuline loovutamine suurele naaberriigile, vaevalt nende parteide populaarsus eestlaste hulgas kaua kestab.
Mis sellest kõigest järeldub? Kui Öise Vahtkonna liikmed tahavad, et eestlased suhtuksid neisse kui vene kaabakatesse, kes võitlevad Vene okupatsioonirežiimi riismete säilimise eest Eestis, lasku vanas vaimus edasi. Sel juhul ei ole neil mõtet eestlastelt küsida, miks me neid, venelasi, ei armasta ega austa. Okupante ei armastata ega austata! Nii et on, mille üle mõelda.