Noortenäidend avab eliitkooli õpilaste elu

Kes on noor autor ja millega ta tegeleb, uuris ajaleht. Selgub, et tegu on Tartus elava pärnakaga. “Kasvasin üles Pärnu lähedal Sindis, elukoht oli seal, kuid pigem olen seotud Pärnuga. Esimesed neli klassi käisin Sindi gümnaasiumis, ülejäänud hariduse sain Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumist, mille lõpetasin 2010. aastal,” tutvustab Janika end.

Armunud teatrisse

Esimesed sammud teatrimaailmas tegi Janika algklassides Sindi gümnaasiumi näiteringis, koolivahetusega jäi see aga katki. “Siiski olin vähemalt teatris käimisest sõltuvuses,“ räägib ta. „Eriti selgelt mäletan kahte tükki: „Irma“ ja „Proovid“. „Irma“ oli vist üks esimesi suurte inimeste tükke, mida nägin. „Proovidest“ aga mäletan siiani seda vaimustust, mis mul tekkis. See oli esimene kord, kui mõtlesin, et võiksin teatriga rohkem seotud olla.”

Põhikooli lõpus jäi Janikale silma Endla noortestuudio. 10. klassis mõtles ta minna katsetele, kuid julgust jäi väheseks - polnud piisavalt enesekindlust.

Lõpuklassi perioodil katsed stuudiosse küll toimusid, ent abituriente sinna ei oodatud. Peamiselt seetõttu, et nad poleks saanud lavale minna, sest esimene aasta oleks kulgenud stuudios harjutuste rütmis. Kirjaliku palve peale võimaldati neiul siiski stuudioga liituda.

Sealt edasi viis Janika tee Tartusse teatriteadust õppima. Mõne kuu osales ta Tartu üliõpilasteatri töös, kuid loobus, sest sai kinnituse, et näitlemine pole tema jaoks, palju huvitavam tundus teatriteaduse üliõpilaste loož ja sellega ta jätkaski.

“Nüüd olen jõudnud seisu, kus olen 20aastane endine üliõpilane. Õppisin kolm semestrit teatriteadust, kuid tundsin, et see pole päris see, mida õppida tahaksin. Peamiselt seetõttu, et ma justkui ei õppinudki midagi uut,” lausub Janika. „Oli palju tühja juttu ja vähe reaalselt kasulikku infot.“ Ehk seetõttu, et Janika loeb ise aktiivselt teatrist ja seega oli ajapikku kogunenud pagas bakalaureuse kergeks läbimiseks.

“Ehk on minust seda veidi arrogantne arvata, kuid nii ma tundsin,” selgitab Janika.

Eriala peaks andma peamiselt ettevalmistuse teatrialaste artiklite kirjutamiseks või teatri kirjandustubades töötamiseks. Selle teise jaoks läheks tõesti vaja rikkalikumaid teadmisi kirjandusest, kuid siiski ei muuda see Janika seisukohta.

“Kõigest ei maksa teadust teha, kirjutada teatrist kui teadusobjektist pole päris minu jaoks. Aga kõige olulisem – teist inimest ei saa lihtsalt kirjutama õpetada,” on näidendi autor veendunud. Lugeda raamatuid mingitest kirjutamise algtõdedest on tema jaoks vale.

Kuidas peaks tekkima kirjutajale/kirjanikule omane stiil, kui lihtsalt reegleid järgida? Nii on ju igav. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et kogenumatelt ei võiks õppida või et harjutamata sünnib midagi imelist. Kindlasti ei. “Niisuguse arutluse käigus jõudsingi sinna, kus praegu olen: asun kahe hariduse vahel,“ ütleb Janika.

Sülle kukkunud vaba aega kasutab Janika lugemiseks, trenniks, jalutamiseks, aeg-ajalt maalib enda lõbuks. Osa noore naise ajast hõivab stand-up ehk püstijalukomöödia, millega ta tegeleb. Ristsed sai ta mullu 2. aprillil Tartus Mökus Comedy Estonia korraldatud vaba mikri õhtul.

Näidend sündis raskelt

Esimene iseloomustav sõna, mis Janikal näidendi valmimise kohta meenub, oleks vahest „vaevaline“. Vaevaliselt formuleerisid mõtted end sõnadeks, sõnad mõtestatud lauseteks ja kõik kokku omakorda sisukaks tükiks. Kui palju selles kõiges on sisu ja mõtteid, on iga vaataja leida, usub ta.

“Iga kord, kui midagi uut paberile sai, hakkasin seda parandama ja paremat sõnastusi otsima. Siin tuli appi lavastaja Enn Keerd, kellega ühel sügispäeval Endla kohvikus kokku saime ja näidendit arutasime,” meenutab Janika.

Keerd andis talle väga vajalikku tagasisidet nii sõnastuse kui ülesehituse koha pealt ja meenutas, et sihtrühm on ikkagi noored. “Olen kirjutamise osas beebikingades ja kõrvalseisja pilk aitab mul end tekstist distantseerida,” seletab Janika.

Lõplik lavaversioon tuli proovide käigus. Noored kohandasid sõnastust endale suupärasemaks, muutsid paari lause järjestust, kuid ei midagi nii põhjapanevat, et autor oma teksti ära ei tunneks. “Mulle see meeldib, kui tekst proovide käigus muutub,” tähendab Janika.

“Üle piiri” kirjeldab noorte raskust edu saavutada ja elus edasi liikuda, mida täiskasvanud neilt nii väga ootavad. Gümnaasiumi lõpetamine on enamikule närvesööv aeg, veel enam siis, kui häid tulemusi oodatakse.

Janikale tuttavast ühiskondlikust arusaamast sai näidendi alus: lõpetad gümnaasiumi ja lähed kohe ülikooli, teed bakalaureuse, magistri, siis vaja tööle minna. Inimesi, kellel on selle vastu trots (näiteks jätavad aasta vahele või tulevad kõrgkoolist ära), ei peeta edukaks.

Suhtumine „kui kohe edasi õppima ei lähe, ei lähe kunagi“ on vale. Pigem peaks just pärast gümnaasiumi lõpetamist paar aastat ringi rändama, et aru saada, mis sind enim huvitab. Just tagakihutamine ja utsitamine kogu aeg edasi liikuda, see pidev jooksmine on autorile vastumeelt.


“Üle piiri”

Autor Janika Maidle, lavastaja Enn Keerd.

Osades Endla noortestuudio õpilased.

„Üle piiri“ tegevus toimub ühes eliitkoolis, kus enamik õpilasi on rikkast perest ja heade õpitulemustega. Loo keskmes on Kristina, tema vend Robert ja klassi priimus Mirtel.

Kätte on jõudnud gümnaasiumi lõpetamine, mis on kõigile närvesööv aeg, eriti kui oodatakse üksnes häid tulemusi. Robertil on õppimisega probleeme ja ta saab abi Mirtelilt. Et Robert on Kristina jaoks pärast vanemate surma ainuke lähedane, hakkab ta kartma, et Mirtel võtab Roberti temalt ära. Üksindus on aga Kristina jaoks kõige hullem perspektiiv. Sellest meeleheitest saavad alguse ootamatud sündmused.