Detsembri keskpaiku jõudis lugejateni Voldemar Kurese ”Seitsme lukuga suletud raamatu“ neljas köide. Kuigi tegelasi on seal rohkemgi kui telefoniraamatus, on Kurest huvitav lugeda. Ta kirjutab sõjaeelsest iseseisvast Eestist ja tollastest riigitegelastest, kuid peamine on tema meisterlik pilt Eesti paguluse algusest Rootsis.
Kurese kaasaegsed kindlasti nii kiitvad tema hinnangute suhtes ei oleks, aga mina saan otsustada vaid kirjatööde järgi.
Voldemar Kures (1893-1987) oli sündinud ajakirjanik. 1911. aastast töötas ta Postimehe, Päevalehe, Vaba Maa, Tallinna Teataja ja Kaja juures. Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas oli ta sõjakirjasaatja. Läti, Soome ja Rootsi suurlehtede Eesti korrespondent. 1935 kutsuti ta tööle riiklikusse propagandaametisse, mida hiljem paguluses tavatseti talle ette heita. Kummalisel kombel leidis Kures rakendust isegi punavõimu juures, kuid kuna mõlema okupatsiooni ajal oli ta kuulnud giljotiini kägisemist, põgenes 1943 Soome ja sealt Rootsi.
Kurese sulest avaneb Eesti pagulus tema kujunemisaastatel. Jääbki mulje, et eestlane on selline tegelane, et kui oma tagumikku enam otseselt miski ei ähvarda ja elu on enam-vähem normaliseerunud, algab üksteise kõride närimine.
Kures on kohati väga must-valge: kes talle ikka ei meeldi või kellega tal klappi ei teki, saab pidevalt kriitikavitsa.
Eestlaste omavaheliste nägelemiste-puremiste kõrval on huvitav lugeda 1950ndate alguse Stockholmi elust, loodusest, Kurese ilmavaatlustest, Gotlandist ning tema reisidest sõjajärgses Euroopas. Märkimata ei jää eestlaste edusammud võõrsil nii hariduses kui ettevõtluses, samal ajal kurdab Kures kadeduse ja klatši üle. Eestlastele iseloomulik on enda ühendamine teatud ajaloosündmustega, milles tegelikult osaline ei oldud.
Kurese raamatu esimeses osas on aastad 1918-1950, kuigi suurte lünkadega, teises osas pagulaskond nähtuna Stockholmist 1951-1952, kolmandas köites aasta 1953 ja neljandas 1954-1956. Koostajad on lubanud viiendat köidetki.
Korduvalt on Kuresel sissekandeid, mis pakuvad rohkem mõtlemisainet. Näiteks neljandast köitest väide, nagu oleks Jüri Uluots surivoodil kahetsenud raadiokõnet, millega kutsus eesti mehi astuma vabatahtlikult sõjaväkke kaitsma Eestit 1944. aastal.
Kohati ehmatab mõni avaldus oma nüüdisaegsusega. Näiteks Ilmar Laaban: ”Kongo sündmused oleksid hoopis teise käigu võtnud, kui maailm oleks omal ajal tähele pannud Lumumba appihüüdeid Kongo integriteedi kaitseks. Kui Eesti kord vabaneks ja mõni rühmitus katsuks näiteks põlevkivirajooni eraldi iseseisvaks riigiks kuulutada, võrduks see Tšombe taotlusega Kongo iseseisvumise algupoolel.“ (EPL Rootsis 23.12. ja 24.12.1964 nr 298 ja 299.) Milline paralleel Kirde-Eestiga 1990ndate algusest!
Paljud tegelaskujud Kurese päevaraamatutes jäävad kodueestlastele küll ähmaseks, aga nõuda koostajatelt kõigi kohta biograafilist annotatsiooni oleks liig. Loodan, et Kurese arhiivist, selle saatusest ja leidmisest tehakse juttu järgmises köites.