Punumismeistrile tähendab pajuvõsa raha

Ise õppis ja katsetas, kuidas ja mida teha, sest varem elas Pärnala käsitööst valgusaastate kaugusel ega teadnud punumisest-vestmisest midagi.

Pärnala ütleb julgustavalt, et polevat teistelgi mingi kunsttükk ükskõik mis tööd nullist selgeks saada.

“Mina olen võimeline kõik tööd ära õppima peale ühe, mis jääb naistele. Küsimus on ju tahtmises,” kostab meistrimees, kelle puhul kannapööre üsna kiiresti end ära tasus. Uus amet hakkas käppa ja pajupuuesemete müügist kujunes põhisissetulek.

“Olengi pajuvitsa peale jäänud,” sõnab Pärnala. “Muud puitu, nagu näiteks kontpuud, mina ei kasuta.”

Põhjus selles, et elastset pajuvitsa annab hästi keerata ja väänata. Pajupuud valgeks nülgida, nagu mõni meister teeb, Pärnala ei taha. “Poolast ja Leedust tuleb kooritud pajuvitstest asju juba nii palju peale, et ma ei näe mõtet nendega võistelda,” põhjendab ta.

Soomlased armastavad

Kui esiotsa kaubitses Pärnala Eesti laatadel, siis kaks viimast aastat pole ta ühelegi kodumaisele jäärmargile jõudnud. Kõik Vahenurmes nokitsetu läheb eksporti - soomlane hindab käsitööd ja on nõus näpuvaeva eest õiglast hinda maksma.

Pärnala usub, et küllap võlub põhjanaabreid pajukorvide juures nende vanaaegne väljanägemine, mis johtubki just sellest, et vitsad on koorimata jäetud.

Et Pärnala tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ihuüksinda, ei ole tal nii palju jaksu, kui on nõudlust tema pajuvitsast korvide-vaagnate ja muu järele. Jättis kord koguni Soome messile, kuhu teda kutsuti, minemata, sest kartis, et ei jõuaks sealt kaela sadavaid tellimusi täita.

Kui keegi materjali korjaks ja kätte tooks, jõuaks rohkem toota. Pajuvõpsikus müttamine ja okste kuivatamine võtab tublisti aega, see aeg tuleb muu töö arvelt näpistada.

Tihnikust lõigub Pärnala kaasa suvi läbi kasvanud vitsu. Alustab sügisel, kui lehed on langenud, ja lõpetab uute lehtede tulekul. Mullusel lumerohkel talval, kui hanged kõriauguni küündisid, jäi korje tagasihoidlikumaks.

Kogutud vitsad sorteerib Pärnala pikkuse ja läbimõõdu järgi puntidesse ja jätab loomulikul moel kuivama. Kuivatamise järel ligunevad vitsad veidi tavalises vees ja alles siis on nad punumiseks valmis.

Saab päris toorest pajuvitsastki meisterdada, aga siis võib juhtuda, et materjal hakkab kuivamise järel “mängima”.

Kui vaja ruttu tellimust täita, kuivatab Pärnala vitsad kiirkorras ahju peal. Parem aga, kui oksad saaksid aeglaselt kuivada, siis jääb vitsa loomulikku sitkust ja ta ei lähe rabedaks. Niisama seismine pajule halba ei tee. Pärnala on näiteks kasutanud seitsme-kaheksa aasta vanust materjali.

“Minule on tähtis, et koor okstele peale jääks. Et väiksed murdekohad töö käigus sisse tulevad, on loomulik, käsitöö ju.”

Unistus oma istandusest

Kui kusagil kena pajuvõsa silma hakkab, küsib Pärnala maaomaniku käest võseriku võtmiseks luba. Ameti tõttu ei saa ta enam rahulikult Eestimaal ringi käia, sest kraavipervel pajuvitsasid silmates mõtleb kohe, et “kae, kus raha kasvab”.

Praegu on Pärnalal Jänesseljal üks võsaobjekt pooleli, aga mees unistab nelja-viiehektarilisest maalapist, kuhu oma istandus rajada. Siis võtaks õpipoisi või paar ametit nuusutama ja materjali koguma.

Punumismeister on ikka ja jälle tulusale elukutsele reklaami teinud, aga huvilisi ei leiduvat. Inimesed lihtsalt ei tea, kui palju raha selles töös peidus on!

“Mu õemees sõidab Soomes rekka peal, kutsus mind ka, aga miks ma peaksin minema, kui saan siingi sama raha kätte. Ja ise saan tööaega valida,” tõrgub Pärnala vana töö peale naasmast.

Endise või uue ameti peale minemast hoiavad ka kodus ringi tatsav aastane põnn ja tõsiasi, et käsitöömeistreid on niigi napilt. “Kui mina järele jätan, kaovad töövõtted unustusehõlma,” usub Pärnala.

Oma käte vahel loodu tunneb meister ilmeksimatult ära. Igal käsitöölisel on eripärane käekiri ja Pärnala pole näinud ühtegi pajueset, mis tema loominguga sarnaneks.

“Käisin viimasel Mihkli laadal huvi pärast konkurentide töid ja hindu kaemas,” pajatab Pärnala. “Muidu irisevad kõik minu kallal, et kallis on, mõtlesin, et lähen irisen nüüd vastu. Jah, korvimeistreid laadal oli, aga nemad on jäänud rohkem kartulikorvi peale. Kuid minu korvid on läinud absoluutselt igasuguste asjade hoidmiseks. Ühes „Prillitoosi“ saates juhtusin näiteks nägema, et keegi kasutas seda käsitööasjade hoidmiseks.”

Enamasti nokitseb Pärnala kahte sorti korve teha: ümmargusi ja piklikke. Kui kaua ühe säärase valmimine aega võtab, ei oska autor öelda, sest korvid sünnivad osade kaupa. Esmalt punub Pärnala hunniku põhjasid, siis küljematerjali ja lõpuks lasu sangasid. Alles siis asub osiseid kokku klapitama.

Kõige enam tuleb päevas viis-kuus sangaga korvi. Pärnala rõhutab seejuures, et tema ei tee ühtegi eset vormi järgi. Leiduvat nimelt neid, kes anumaid vormi järgi põimivad. Et Pärnala seda ei tee, selgub näputöö täpne välja nägemine alles siis, kui asi valmis.

“Korvid tulevad nii, nagu välja kukub,” tähendab mees ja lisab, et talle on vormi järgi tegemine sedavõrd vastukarva, et ainuüksi vormidest rääkimine tekitab allergiat.

“Üks küsis minult kunagi 20 kartulikorvi, mis oleksid kõik täpselt ühesuurused. Ütlesin, et ma ei tee nii. Kui vormi järgi asju teha, kaob tööst võlu.”

Oskar ja teised sead

Eritellimusi on Pärnala täitnud üksjagu. Nii mõnestki juhuküsimisest on kujunenud saritoode.

Näiteks korviträänist üle jäänud oksalasu ta minema ei viska, neist tulevad kalakujulised vaagnad. Passivad nii lauale kui seinale, kuidas kellelgi fantaasia võtab.

Pärnala ühe-mehe-kombinaadi sortimendist leiab veel rõduääri, tarasid lillepeenardele, ampleid, seinakorve, lillepostamente, eri suuruses lambivarje, pisikesi põrsaid, tooli seljatugesid, nukuvankri ja mida kõike veel.

Isegi pliiatseid, mida müüakse vaid Eestis. Erksavärvilised pajupliiatsid on Pärnalal oma ja külalaste peal katsetatud. Töötavad väga hästi.

On tellitud ka õlipastelli südamikuga joonistamisvahendeid, ent Pärnala eelistab Prantsusmaalt pärinevat rasvakriiti, mille kvaliteediga on pehmel õlipastellil raske võistelda.

Õlipastell laguneks pliiatsi sisse panekul ära ja oleks parasjagu mäkerdamist, et sisu üldse paika saaks. Rasvakriidisäsi aga jookseb kenasti oksavarre sisse puuritud süvendisse.

Osavnäpp Pärnala tuntuim toode on kahtlemata põrsas. Põssad olid muide esimesed pajuvigurid, mis mees tegi, ruigajatest saigi tema kutsumus alguse. Üksvahe väänas kokku roodujagu põrsaid, millele käis sisse vähemalt liitrine viskipudel.

Pajunotsu tuli pudelile ümber punuda, sest põrsast, mis lahti käiks, ei õnnestunud välja nuputada. “Siis oli mul töökoda nagu alkoholiladu. Suu tilkus vett, kui hinnalised 12- ja 18aastased viskid siin oma põrsaid ootasid,” muheleb Pärnala.

Pajust on sündinud isegi kaks suurt siga, kellest üks on alles. Esimese rõngassaba varastasid kurjamid ära, siis tegi Pärnala uue ja suurema. Kuldi nimi on Oskar ja tema töö on peremeest reklaamida.