Hannes Rumm: Hea uudis ja halb uudis

Sageli alustatakse juttu naljatleva küsimusega: “Mul on kaks uudist, kas räägin enne hea või halva?” 1996. aastal tahtis Boriss Jeltsin maailmakuulsaks saanud anekdoodis pärast Venemaa presidendivalimisi esimesena teada saada halva uudise. “Kommunist Zjuganov kogus 55 protsenti häältest,” kanti talle ette.

“Milline saab siin veel olla hea uudis?” vihastas Jeltsin.

“Teie saite 62 protsenti häältest.”

Nii hea kui halva uudise pakkus välja viimane Eurobaromeetri uuring, mille kohaselt halb uudis on see, et Euroopa Liidu ja euroraha usaldusväärsus on Eestis langenud. Hea uudis aga see, et eestlased usaldavad neid siiski kaugelt rohkem kui enamik ülejäänud rahvaid euroliidus. Uuringufirma Emor tulemuste põhjal usaldab Eesti elanikest euroliitu 51 protsenti ja muude rahvaste keskmine tulemus oli mullu aasta lõpus ainult 34 protsenti.

Maailmajao keskmine võib olla veidi eksitav, sest riigid on ju väga erinevad. Näiteks tavapäraselt kõige eurovastalisemas riigis Suurbritannias usaldab euroliitu ainult 17 protsenti, samal ajal on meie naabruses Läänemere-äärsetes riikides usaldust märksa rohkem: Leedus 50, Lätis 40, Taani 50, Soome 44 ja Rootsi 43 protsenti.

Iga rahva hoiakuid mõjutavad oma ühiskonnale olulised väärtused ja enda kogemused. Kuigi Soome ja Rootsi on näiliselt väga sarnased naabermaad, usaldab euroraha koguni 72 protsenti soomlastest, aga vaid 23 protsenti rootslastest. See erinevus on seletatav ainult täiesti erineva isikliku kogemusega. Mis on siis eestlaste suhtumise taga?

Murelapsest paipoisiks

Meenutame korraks, kuidas eestlaste suhtumine euroliitu on sel sajandil muutunud. Kümme aastat tagasi avaldas Postimees esikaanel dramaatilise uudise “Üle poole Eesti kodanikest on vastu riigi ühinemisele Euroopa Liiduga, mille riigikogu, valitsus ja president on seadnud välispoliitiliseks prioriteediks”.

Postimehel oli dramatismiks põhjust, sest ELiga ühinemise vastaste arv kasvas toona esimest korda nii suureks. Vähe sellest, kuna Eesti oli toona ainus Ida-Euroopa riik, kus vastalised olid ülekaalus, pälvis see uudis suurt tähelepanu ning kandidaatriik Eesti muutus mõneks ajaks Euroopa ühiseks murelapseks.

Vahepealse kümne aastaga on eestlased rahvahääletusel otsustanud ELiga ühineda ja meist on pigem saanud Euroopa pailaps. Ja mitte ainult selle pärast, et Eesti majandus ja rahandus on enamiku naaberriikidega võrreldes heas seisus. Seitse aastat ELis on eestlastele andnud vahetu kogemuse liikmelisuse heade ja halbade külgede kohta.

Meie senised kogemused on olnud erinevad ning vastavalt sellele on üles ja alla liikunud ELi usaldusväärsus. Kõigi aegade kõrgeimal tasemel (72 protsenti) oli ELi usaldusväärsus vahetult pärast 2007. aasta aprillirahutusi.

Mäletatavasti rünnati siis Moskvas Eesti suursaadikut Marina Kaljuranda ja ELi toonase eesistujamaa valitsusjuht Angela Merkel sekkus jõuliselt ühe Euroopa diplomaadi kaitseks Venemaal kogu liidu nimel. See tõestas meie inimestele veenvalt, kuidas toimib euroliidu solidaarsuspõhimõte ja kui oluline see on väikeriikidele.

Samuti olid skeptikud selleks ajaks mõistnud, et ELi kuulumine ei ohusta kuidagi meie kultuuri, pigem vastupidi. Alahinnata ei saa ka ELi rahalise toetuse mõju ja selle rolli toetusprotsendi kujunemisel.

Mullu puhkenud usalduskriis paljastas ELi ja selle ühisraha nõrgad kohad ning sundis tegema erakordselt ebapopulaarseid otsuseid paljude riikide kulude kärpimiseks ja Kreeka pankrotist päästmiseks. Nii on loomulik, et kriis vähendas euroliidu usaldusväärsust ning tegi seda loomulikult Eestiski.

Mis saab edasi?

Huvitav on vaadata, kuidas on muutunud eestlaste suhtumine eurorahasse, sest ikka veel oleme selle viimasena kasutusele võtjad. Pikki aastaid oli eestlaste suhtumine Euroopa ühisesse rahanduspoliitikasse kaunis umbuslik, kõikudes 50–60 protsendi vahel. Inimeste toetus kasvas alles mõni kuu enne eurole üleminekut (63 protsenti) ja tõusis rekordtasemele mullu kevadel (71 protsenti), kui uue rahaga igapäevaelus oldi juba harjutud.

Ent läinud suvel alanud ja järjest süvenenud kriis ning spekulatsioonid euroala lagunemise üle vähendasid euroraha usaldusväärsust ja nüüdseks on see samal tasemel liitumiseelse ajaga (64 protsenti).

Eurobaromeetri küsitlusi korraldatakse kaks korda aastas ja kindlasti annab juba järgmine neist vastuse, kas usaldus kriisist räsitud ELi vastu on hakanud taastuma.

Viimaste kuude otsused eesmärgiga tugevdada ühist rahandus- ja majandusjuhtimist ning hakata kokkuhoiu kõrval suuremat tähelepanu pöörama majanduse kasvule annavad selleks lootust. Teisalt on Saksamaa kantsler Angela Merkel nimetanud praegust usalduskriisi ELis kõige tõsisemaks liidu ajaloos ja kiiresti toimivaid lahendusi kahjuks pole.